Lõuna-Prantsusmaa mõjub vabastavalt
“Seal on nii ilus,” õhkasid mu tuttavad, kellele ütlesin, et mul seisab ees reis Lõuna –Prantsusmaale. Ise kahtlesin, sest ilus on ju suhteline mõiste ja ilu võib näha igas seni nägemata paigas. Tagantjärele mõistan, et muud sõna selle piirkonna kohta ei saagi kasutada. Seepärast soovitan kohe ja kõigil võtta reisiplaanidesse just Lõuna-Prantsusmaa ehk näiteks linnad Avignon, Nizza, Cannes, Antibes ja soovi järgi muud Vahemere ranniku väikelinnad, millest igaüks on isesugune ja põnev. Sealkandis olles ei pääse muidugi ka pisikese rikka riigi Monaco väisamisest.
Päike, mäed ja meri ühekorraga. Kui hommikuti tervitab sind silmipimestav päike ja kui hotelliaknast näed korraga merd ning mägesid, mis üle kallatud ereda valgusega, hakkab enda pärast kurb. Mõte kisub vägisi sinna, et miks meie siin peame kogu aeg kannatama pimeduse ja niiskuse käes. Lõuna-Prantsusmaa linnades on palju puid, majad ronivad aga kõrgetele mägedele, nii et kogu aeg tahaks vaadata ja ahmida endasse looduse ja inimkäte koostöö võlu. Kohalikud elanikud ise ütlevad, et neil on aastas umbes kaks nädalat paha ilm. Keskmine temperatuur jaanuaris on 6-8 ja juulis 22-26 soojakraadi. Vahemere rannikul sajab harva.
Seal on lahe. Eks keskkond kujundagi inimese loomust. Prantslaste käitumine on eelkõige loomulik, mis tähendab, et nad ei järgi jäigalt, kuidas peab või tohib. Kui giid kohtab võõramaalasi juhatades oma tuttavat, vahetab ta tollega kindlasti mõne sõna või jääb pikemakski ajaks juttu vestma. Igal sammul tahavad kõik ka turistile kaunist päeva ja reisi soovida. Restoranides ei ole teenindajail jäik nägu ees, vaid vastupidi, nad on lahked ja sõbralikud. Rääkimata kohalikest endist, kes sõprade-tuttavatega õhtustama tulles kohe valjuhäälselt suhtlema hakkavad ja kogu olemasoluga kinnitavad, et naudivad head sööki ning veini. Ja mis viga neil väljas käia, kui kolmekäiguline õhtusöök maksab lihtsamas kohas kõigest 150 krooni. Söögist ja joogist võib aga iga prantslane lõpmatuseni vestelda. Kui restoranis pakutava kohta midagi küsida, siis kindlasti räägitakse sellest, kuidas nad sama toitu kodus valmistavad.
Vaba aja sisustamine näib iga inimese jaoks väga tähtis olevat. Põhiline, mida Nizzas, Monacos ja Cannes’is kinnitati, oli see, kuidas nad võivad hommikul autoga tunni ajaga jõuda mägedesse suusatama ning pärastlõunal merre ujuma. Samuti pole nende jaoks probleem sõita Itaaliasse lõunastama. Tundub, et selliseid asju ei planeerita ette, vaid tehakse hetkeemotsiooni najal.
Vaatamist igale kultuuritasemele. Igas väikelinnas leiab mõne maailmakuulsa kunstniku muuseumi. Antibes’is on pool aastat elanud Piccasso, Nizzas asub Mattisse’i muuseum, Aix-en-Provance’is võib külastada Cezanne’i kodu. Need on vaid mõned näited. Armas on see, kuidas prantslased oma kuulsuste radu tähistavad. Nimelt ongi tänavatesse kinnitatud n-ö jalajäljed ehk väikesed plaadid, mis näitavad, kus kuulus kirjanik või kunstnik käis.
Kes eriti kultuuri järele ei janune, vaid tahab lihtsalt kohalikku elu näha, võib minna turule. Linnaturgudel on saadaval kõike alates vanakraamist kuni odavate tarbekaupadeni. Giidide kinnitusel on turul müüdav kaup odav, kuid kvaliteetne. (Meeste nahkkingad maksid umbes 500 krooni). Loomulikult müüakse mereäärsetes linnades kalu nii turul kui ka lihtsalt tänaval. Ja mitte ainult kalu, vaid austreid, tigusid, kaheksajalgu jne. Igas paigas on ka oma kindel kaubaartikkel, millest turist külmalt ei möödu. Näiteks Aix-en-Provance’ist võib osta lavendlimett ja erilisi präänikutaolisi maistusi calissone, mida ainult seal valmistatakse. Linnas paikneb ka jõulukujukeste santoonide töökoda. Grasse on tõeline lõhnalinn, kus silma ja nina rõõmustavad seebid, õlid, küünlad, parfüümidest rääkimata. Erilised maitsesegud on omaette kaup, müüakse maitsestatud õlisid, võideid, taimi.
Vahemere rannikualale Prantsusmaa ja Itaalia piiril ehk Rivierasse jõudnu ei saa loomulikult käimata jätta ka rikkuse paradiisis Monacos, kuhu pääseb helikopteriga Nizzast seitsme minutiga. Seal on Monte Carlo kasiino, vormelirada, aga ka okeanograafiamuuseum tohutute akvaariumidega. Kirjusid kalu vaadates mõtlesin moekunstnikele – millised värvikombinatsioonid, sellist kleiti tahaks! Valgus ja soojus koos kauni loodusega ning kohtumised elu nautivate inimestega põhjustavad erilise rõõmutunde, mida kodumaal raske kogeda. See ongi põhjus, miks seal käimata ei tohiks jätta.
