Nad võisid isegi miljon aastat pärast lahknemist šimpansiga hübridiseeruda. Igatahes väidavad nõnda Harvardi ülikooli Boadi instituudi geneetik David Reich ja tema kolleegid. Teadlased võrdlesid inimese, šimpansi ja gorilla genoome, et leida, kui ammu need lahknesid. Mida kaugem olnuks lahknemise aeg, seda enam oleks genoomides erinevusi.

Leiti, et inimene ja šimpans lahknesid mitte hiljem kui 6,4 miljonit aastat tagasi ja tõenäoliselt vähem kui 5,4 miljoni aasta eest.

Kuid mõned genoomi osad näitasid, justkui oleks lahknemine toimunud 4 miljonit aastat varem.

Kui me ka lahknesime 6,3 miljonit aastat tagasi, on see siiski hiljem, kui osutavad mõned inimesele omaseid tunnuseid näitavad fossiilid.

Ka leidis Reichi rühm, et X-kromosoom lahknes teistest kromosoomidest hiljem. Üks viis seda seletada on, et miskipärast mõjus looduslik valik ebaharilikult tugevalt just X-kromosoomile.

Loomadelt on teada, et geenid, mis teevad hübriide vanematest vähem viljakaks, asuvad just X-kromosoomil. Parimal viisil mõistatust seletada on see, et veel ammu enne viimast lahknemist toimus veel üks lahknemine, kuid see hääbus justkui evolutsiooni tagasikäiguga.

Looduslik valik eelistanuks neid hübriide, kelle X-kromosoomides oli vähim hulk madalat viljakust põhjustavaid geene.

Siiski pole varane lahknemine veel tõestatud fakt, vaid pelk hüpotees. Kuid midagi selles on – vähemasti näitab see, et inimese ja šimpansi lahknemine polnud mingi äkiline hüpe, vaid pikk ja kestev protsess.

Allikas: New Scientist