Luule Þavoronok – kurjuse südamlik vaenlane


Luule Þavoronok – kurjuse südamlik vaenlane
----

Tõlkija Valeria Villandi, helioperaator Herman Vahtel, re?issöör Eugen Rozenthal, näitlejad Ellu Puudist, Malle Peedo, Jüri Krjukov, toimetaja Luule ?avoronok.

Luuletus, mis kivistunud mitme põlvkonna mällu. Nimed, kelle tõeline olemasolu tundub kahtlane. Luule ?avoronok, kas see inimene on üldse päriselt olemas? küsis minult sõber, kui teatasin, et lähen temaga intervjuud tegema. Ausalt öeldes kahtlesin selles isegi.

Rõõmus pensionäri hääl rääkis telefoni teel, kuidas ma peaksin angiini ravima. "Võta joodi, soodat, kuuma vett, sega ära ja kurista – haigus kaob, usu mind." Enne seda tunnistas ta oma nime: Luule ?avoronok. Kuid mõnes mõttes teda tõesti ei ole olemas. Luule ?avoronok kadus aastal 1990, kui oli ära dubleerinud viimase multifilmi. Temast sai Luule Pavelson.

Ateismiloeng Siberis

Luule Pavelson sünnib Pärnus 1933. aastal. Kaheksa aastat hiljem küüditatakse ta Siberisse, kus viibib ligi viis aastat, käib koolis ja peab kohustusliku loengu ateismist – Kopernikust ja Galileo Galileist. 1958. aastal jääb Luule lastehalvatusse ja tema haridustee katkeb. Kaks aastat hiljem läheb ta lõpuks tööle Tallinnfilmi. Temast saab masinakirjutaja. Ja kinokuulutuste ülespanija. Luule on kino alati armastanud. Sellega on seotud tema parimad lapsepõlvemälestused, suured tunded ja segased läbielamised.

Tasu kinokuulutuste ülespanemise eest on võimalus näha ilma rahata kõiki linastuvaid filme ja sellest Luulele piisab. See on parim palk, mis ta eales saanud. Hiljem asub Luule tööle filmilaenutuskontorisse. "Olin lõpetanud Pärnu arvetööstustehnikumi ja see oli mingis mõttes erialane töö."

Tallinna tulemise aastal läbib Luule ka edukalt konkursi ning asub Moskva kinoinstituudis stsenaristikat õppima. Hiljem spetsialiseerub populaarteadusliku filmi ja dokumentalistika peale ning lõpetab õppeasutuse koos kirjanik Arvo Valtoniga.

Neli aastat hiljem võtab Lennart Meri ta tööle Tallinfilmi toimetusse, kuhu Luule jääb järgmiseks kolmekümneks aastaks. Raske on paari sõnaga kokku võtta, mis oli Luule ?avornoki ametinimetus. "Ma tegin seal tõesti kõike – arhiveerisin, toimetasin, dubleerisin, suhtlesin re?issööride ja tõlkidega – tegin kõike, mida oli vaja meeles pidada," ütleb Luule ?avoronok. "Teised tegid suurt kunsti."

Multi-pulti

Mis õigupoolest on dubleerimine? Töö, millega pr ?avoronok on sööbinud eestlaste alateadvusse. Luule annab kujundliku vastuse. "Dublaa? on see, kui vene jänesed õpetatakse eesti keelt rääkima. Ja mina siis õpetasin vene jänestele eesti keelt," naeratab ta. Teisisõnu tähendab see, et 1) tekst peab olema õige, 2) tekst peab olema sünkroonis ja 3) tekst peab olema näitleja suus loomulik.

"Eks kõiksugu tobedaid asju tuli ette," meenutab Luule."Võis juhtuda nii, et filmi lõpus räägitakse hoopis millestki muust kui filmi alguses. Näiteks on vene keeles kaks väga sarnast sõna – vaibakesed ja korbikesed (kohupiimapirukad – R.T.). Ühes multifilmis oligi nii, et turutädi laulis "vaibakesi, vaibakesi", ise samal ajal kohupiimapirukaid näidates."

Luule mäletab, et näitlejad tundsid end multikaid sisse lugedes enamasti väga hästi – õhkkond oli rõõmus ja vallatlev. Mõni film ajas näitlejad nii naerma, et tuli mitmeid kordi sisse lugeda. "Näiteks lugu sellest, kuidas papagoid lendama õpetati. Kuidas papagoil jalad värisesid, kui ta kõrgele ronis ja kui tiivad teda vaevaliselt kandsid ja teised all vaatasid: "Meie kotkas! Ja lendab!" See oli just kosmonautikaajastu algul ja sisaldas ka teatavat kahetähenduslikkust."

Luule ?avoronoki silmad hakkavad tantsima. "Eriti soojad tunded on mul seotud multifilmiga, kus tegutsesid pärdik, boamadu ja papagoi. Alles hiljuti nägin Moskva TVs ühte juppi sellest," räägib Luule. "Kuidas pärdik on mures boamao pärast, et miks ta ei räägi, et kas ta on üle kuumenenud või lihtsalt külmetanud ja kuidas ta igaks juhuks boamaol suu rätikuga kinni seob ning ta põõsa alla veab. Just see mao vedamine ise – see, kuidas mao pea põnts-põnts-põnts vastu maad käib, on äärmiselt armas. Ja kuidas pärdik ütleb: "Ära muretse, me paneme sind jalule, sa hakkad käima,” ning boamadu vastab: "Ma ei käi, ma rooman!""

Luule naerab südamlikult. "Ilus lugu, noh! Lastele naljakas vaadata ja minu meelest nii filosoofiline pealekauba."

Loe veel

Teiste suurte lemmikutena märgib Luule ?avoronok kogu "Kolm sõpra Prostokva?inost" triloogiat ning Kaljo Kiisa lavastatud jutustust "Siil udus", mis on "äärmiselt ilus film maailma avastamisest".

Ja Karupoeg Puhh. "Puhh on mul hästi meeles just seetõttu, et kui ma pärast selle valmimist öösel magama heitsin, siis kuulsin pidevalt läbi une, kuidas kukkuv Puhh ütles Malle Peedo häälega "oeh!"."

Karkudega kurjuse vastu

Paarkümmend aastat hiljem on Luule ?avoronok-Pavelson pensionär. Ta elab Stroomi ranna ääres, aknast välja vaadates näeb ta merd. Kõlab kaunilt? Kaugel sellest. Sel aastal on Luule ?avoronoki vaadeteks maailmale olnudki vaid meri ja teleekraan.

Luule liigub karkude abil. Ta on kaks korda raskelt kukkunud, viimati oma kodus, enne seda Pärnus, Chaplini keskuse libeda käsipuu tõttu. "See on nagu Gogoli raamatust: "Mina sinu sünnitasin, mina sinu ka tapan,"" naeratab Luule, tänu kellele see käsipuu Chaplini keskusesse üldse pandi. "Olen aastaid kepiga käinud ja kuna seal käsipuud ei olnud, ei saanud ma ka Chaplini keskuses käia. Kui Soosaar sellest teada sai, laskis ta kohe sinna käsipuu panna ja see mulle saatuslikuks saigi." Vihmaga libedaks muutunud raamistik vedas vanadaami pikali.

Hoolimata sellest, et Luule jaanuaris kordagi toast välja pole saanud ning vaevaliselt karkudega komberdab, näeb ta haruldaselt hea välja. Mõistus on selge ja terav, seisukohad kindlad ja põhjendatud, mälestused detailsed ja teguderohked. Tal on jõudu olla rõõmus. "Kodus on muudki teha kui voodis vedeleda ja televiisorit vaadata," ütleb punane kiri Luule ?avoronok-Pavelsoni raamaturiiulil, mis muidu on täis vene klassikuid. Terve intervjuu aja istub fotograaf Pu?kinisse süvenenult taburetil.

Filmiõudukas: "Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi"

"Viimasel ajal hoian ma vaimu terava vaid ajakirjanduse ja televiisoriga," tunnistab Luule. "Raamatute lugemine on füüsiliselt raske." Põhjalik kursisolek meediaga ja eriti lastele pakutava toodanguga on teinud ta aga armutuks tänapäevase maailma vastu.

"Mul on televiisoril 10 kanalit ja kui sa ühel tavalisel õhtupoolikul need kõik kordamööda sisse lülitad ega näe midagi muud peale vägivalla, tekib protest. Ega laste psüühika ole ju teistsugune, kui ta vanasti oli!" põrutab Luule. "Minu esimene filmiõudukas oli "Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi", ma ei suutnud vaadata, kuidas nõid Lumivalgekesele mürgiõuna keetis. Olin pärast seda tükk aega ðokis. Ma ei saa aru, kuidas saavad lapsed ennast välja lülitada pärast seda, mida nad iga päev näevad. Maailma väärtus on tema harmoonilisuses, ilus. Miks peab inimene ennast tegema värdjaks ja kasvatama selliseks ka oma last?"

Luule ei usu, et nüüdisaja inimeste lastel on vajadus kurjuse järele. "Neile määritakse see lihtsalt pähe ja neil ei jää muud üle, kui sellega kohaneda. See on raha ja täiskasvanute maailma tellimus, mis teeb kurjusest poeetilise," arvab ta. "Hea küll, maailm ongi kuri, kuid selle idealiseerimine on mäng madalamast madalamatel tungidel ja minek kergema vastupanu teed. Aga ma tean, et nii see ei jää. Ühel hetkel pendel lööb tagasi."

Rain Tolk

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare