Ilma ennustamine on ohtlik asi. Igaüks saab näha, kas ennustaja lubatud päike homme paistab või kallab vihma, rahet ja lund. Kui ennustada, millised on autod, majad ja arvutid kolme-kümne aasta pärast, siis saab enamik inimesi oma silmaga näha, kas ennustus läks täppi või ei läinud.

Kuid kui ennustada, mis juhtub tuhande, saja tuhande või miljoni aasta pärast, siis on ennustaja elu juba kergem. Keegi ei saa tema üle naerda, kui ta meile miskit jama ajas. Siiski huvitab meid, mis juhtub Maa peal tuhande, saja tuhande või miljoni aasta pärast – mis sest, et ei meie ise, meie lapsed, lapselapsed ega lugematud tulevased põlvkonnad seda oma silmaga näha ei saa.

Meid huvitab, kas elu jätkub ja muidugi eriliselt see, kas inimene peab vastu. Miks me selles kahtlema peaksime? Aga sellepärast, et selle aja jooksul, mil elu on Maa peal tegutsenud, on aeg-ajalt olnud selliseid aegu, mis olid elusolenditele väga rasked taluda. Elutingimused muutusid üsna äkki, nii et paljud olendid ei suutnud uute oludega kohaneda. Nii nad kadusid maamunalt. Päris täpselt teada saada, miks olud Maal muutusid, pole võimalik. Siiski on teadlased suutnud üht-teist välja uurida. Nad suudavad setetest või siis polaarjääst puuritud jää-proovidest välja lugeda iidse kliima, atmosfääri koostise ja arvutada ka iidse merevee taseme. Nad suudavad setetest leida jälgi ka kunagiste hiiglaslike vulkaanipursete vulkaanilise tuha kihtidest ning üles leida jälgi igiammu Maal plahvatanud meteoriitidest.

Vulkaanid tegid elu kibedaks

Kõik need sündmused võisidki hävitada elupaiku, nõnda et loomad enam hakkama ei saanud. Kõigi aegade suurim väljasuremine toimus nii ammu kui 250 miljonit aasta tagasi. Siis kadus igast sajast liigist 95 – ja Maa jaoks üsna lühikese aja jooksul, vähem kui miljoni aastaga. Kui enne kihas meri kaladest ja korallid kasvatasid riffe ning merepõhjas roomasid lülijalgsed ja molluskid, siis äkitselt kadus kogu see kirev elu, jäid vaid mõned kammloomad ja teised lihtsamad olevused. Kõige usutavam on, et kogu selle kaose põhjustas hiiglaslik vulkaanipurse, mis kestis sadu tuhandeid aastaid ja mis paiskas atmosfääri elu jaoks mürgiseid gaase nagu süsihappegaas, väävligaasid ja muud. Sellepärast soojenes kliima üsna järsku ja suur osa elusolendeid ei pidanud muutunud oludele vastu.

Dinosauruste ajastu lõpetas aga üsna tõenäoliselt hiiglaslik meteoriit, mis praeguse Mehhiko lahe ääres plahvatas. Tol ajal, 65 miljoni aasta eest oli see dinosaurustele surmahoop. Ent meie jaoks oli see meteoriit lausa taeva kingitus ise. Sest pärast dinosauruste kadumist said seni vaid hiiresuurustena ringi siblivad imetajad hakata laiutama. Imetajate liike muudkui tekkis juurde, kuni lõpuks oli vähemalt viie miljoni aasta eest kohal ka inimlaste eellane.

Pole siis ime, et teadlased tunnevad üha enam muret praegu toimuva kliima soojenemise pärast, mille kutsus arvatavalt esile inimene. Vähe sellest – inimesi tekib Maale üha rohkem ja rohkem, ja seepärast tehakse põldudeks ja linnadeks, teedeks ja kaevandusteks üha enam ja enam seni puutumatu looduse käes olnud maad. Taimedele ja loomadele ja seentele jääb elupaiku üha vähemaks ja nõnda on viimase paarisaja aasta jooksul elurikkus üha vähenenud. Elurikkuse vähenemine – see tähendab üha uute ja uute liikide kadumist maamunalt.

Kaladelgi on kibedad päevad, kuna neid püütakse ühe enam ja enam ning nende arvukus ei saa taastuda. See häda on ka Eesti vetes, mille üle kurdavad meie kalurid – siiani kõige tavalisemaid kalu, räime ja lesta ei saa enam kätte nõnda palju kui veel paarikümne aasta eest.

Nii et bioloogid on üksmee-lel – me elame liikide suure väljasuremise ajastul.

Igal aastal kaob maamuna pealt igavikku sada kuni tuhat korda enam loomaliike, kui toimuks loomulikul teel. Taimeliikidestki hävib vähemasti tuhat liiki aastas. Kui palju hävib mikroorganisme, ei tea keegi. Ent kui juba kord elu neist algas, siis pole palju arvata, et elu neil ka suuresti püsib.

Inimese edu võib osutuda põgusaks, sest liikide väljasuremisega satuvad ohtu just keerukamad organismid. Inimese evolutsiooni viimase viie miljoni aasta jooksul on sageli vaadeldud kui progressi redelit, mis viib pidurdamatult meieni ühes meie suurte ajudega, kõrge intelligentsiga ja keeruka käitumisega. Siiski näitab fossiilide register, et inimese evolutsioon, nii nagu paljude teiste rühmade oma, oli pigem põõsas kui redel ja seda iseloomustas eri liikide järkjärguline kiirgumine, kellest vaid üksikud säilisid või arenesid uuteks vormideks. Meie hiljutine „edu” (seda meie mõistes, ent kindlasti mitte paljudele ülejäänud Maa liikidele, kelle olemasolu me ähvardasime) oli väga põgus ja teiselt planeedilt pärit erapooletu vaatleja, kes oleks jälginud meie eellasi isegi 100 000 aastat tagasi, oleks arvatavasti pidanud meid üsna lootusetuks materjaliks, millest vormida maailma valitsejat.

Kui kliima ka soojeneb, siis ei tähenda see sugugi, et Eestis läheb soojemaks. Soojemaks läheb kogu maamunal keskmiselt. Kui Põhjamere kandis läheb soojemaks, tähendab see, et sealt puhuvad tuuled pöörduvad enam Euroopa ja siis ka Eesti poole. See tähendab, et meie talv ei lähe soojemaks, vaid hoopis külmemaks.

Kuid kui inimene võib vähendada õhu saastamist või isegi kosmoselaevadelt suunatud tuumapommidega suunata teelt kõrvale Maad ohustavaid meteoore, siis leidub universumis selliseid ohte elule Maal, mille vastu ei saa inimene kuidagi.

Vahel juhtub, et mõni noor väga raske täht kukub iseenese raskuse all kokku. Siis tekib hiiglaslik plahvatus, mida astronoomid nimetavad supernoova plahvatuseks. Ja see plahvatus paiskab välja väga energiliste osakeste ehk gammaosakeste ülivõimsa voo. Sellised gammapursked võivad tekkida ka siis, kui kaks ülimalt tihedat neutrontähte omavahel kokku põr-kavad. Või siis põrkab selline ülimalt tihe täht kokku musta auguga.

Universumis pole teada võimsamaid plahvatusi, kui seda on gammasähvatused. Gammasähvatusi me silmaga ei näe ja kõrvaga ei kuule. Ometi on need võib-olla muutnud elu kulgu universumis enam, kui siiani arvati.

Gammapurset võib võrrelda tuhandete Päikeste miljardite aastakümnete jooksul kiiratud energiaga. Ühe- või kahesekundiliste üürikeste hetkedega kiirgab mõni gammapurse sama palju energiat kui kogu ülejäänud universum kokku.

Kui Maale küllalt lähedal toimub võimas gammapurse, pühitakse tõenäoliselt ka elu maamunalt. Võimas kümme sekundit kestev gammakiirgus võib hävitada poole Maad kaitsvast osoonikihist. Ning selle tagajärjel suurenev ultraviolettkiirgus minema pühkida suurema osa elavast. Osoonikihi taastumine võtaks aga aega aastaid.