Maailma kõige jahedam bänd

Kui kaua võtab aega, enne kui eksperiment vilja kannab? Flaming Lipsil kulus ei rohkem ega vähem kui viisteist aastat katsetamist, piiride ja kannatuse kompamist enne, kui nad jõudsid tulemuseni.

Tulemus tähendab menu, tuntuse ja kiidulauludeni. Nüüd on nad bänd,kelle saavutuste ees kummardavad aupaklikult maani nii kriitikud kui ka tavalised muusikasõbrad.

Flaming Lipsi lugu algas nagu kõigil 80ndatel USA-d haaranud pungivaimuste perioodil alguse saanud bändidel, garaaz, eeskujudeks-mõjutajateks Hüskar Dü ja The Stooges ning tahtmist kuhjade viisi rohkem kui oskusi.

Toonasest kolmikust on tänaseni rivis kaks meest: bändi ninamees, vaimne liider ja kooshoidja, kitarrist ja laulja Wayne Coyne ja bassimängija Michael Ivins.

Nende psühhedeeliast, pungist ja meeletutest ambitsioonidest mõjutatud muusika kogus kiirest väikesearvulise, kuid siiski pidevalt kasvava ning ülimalt lojaalse austajaskonna.

Rockiajaloo jaburaim objekt. Kuue aastaga said nad selle, millest salamisi unistavad vist kõik garaažialternatiivikud: lepingu suurkompaniiga ning ühtlasi ka vabad käed. Flaming Lips eksperimenteeris kõikvõimalike helidega, kaasa arvatud veesolin. Nad kompasid ja laiendasid piire, tuleks vist selle kohta viisakalt öelda. Tulemuseks olid plaadid, mis ajasid fännid tagajalgadele püsti, kuid see, millest rahakotiga mogulid salamisi unistasid ehk siis läbimüük ja kasum - seda ei tulnud.

Lipsi katsetamistuhinat kroonis nelikalbum “Zaireeka”, mida võib liialdamata nimetada rockmuusika ajaloo jaburaimaks ja ambitsioonikamaks projektiks: tervikpildi saamiseks tuli kõiki nelja plaati mängitada korraga, neljast erinevast stereoseadmest. Mõelge korraks tervisejooksjatele, kes klapid peas pargis ringi lippavad: mida need pidid asjast arvama? Ja Warneri müügiosakond?

Väidetavalt saigi plaadikompaniil siiber ning ähvardav king kerkis juba üsna kõrgele. Ent õnneks asjad venisid kuniks 1999. aastal luuavarrest kärgatas pauk nimega “The Soft Bulletin”. See oli plaat, mis tegi Flaming Lipsist sekundiga ebajumalad.

Maailmamenu paari aastaga. Sel aastal ilmunud album “Yoshimi Battles The Pink Robots” ei olnud üllatus. Seda heas mõttes, sest tegu oli suurepärase albumiga, mis ei petnud ootajate lootusi. Kiidulaulud lihtsalt olid juba varem valmis nuputatud ja aupaklike intervjuude ning ülistavate lugude jaoks ajakirjapinnad broneeritud.

Need kaks albumit tõid bändile, mille nime veel mõned vaevased aastad tagasi teadsid üksikud friigipoolsed austajad ja mõned kriitikud paari aastaga juurde loendamatul hulgal austajaid. Nende uute fännide kannatus ja lojaalsuse pani proovile Flaming Lipsi endine, Warneri-eelne plaadifirma Restless, kes bändi edu laineharjal andis tänavu septembris välja kaks kogumikku, “Finally the Punk Rockers Are Taking Acid 1983-1988” ja “The Day They Shot a Hole in the Jesus Egg - The Priest Driven Ambulance Album, Demos and Outtakes”.

Kaksik- ja kolmikpaadile on ära mahutatud Flaming Lipsi vist kogu Restlessi all kogunenud materjal: neli esimest kauamängivat (“Hear It Is”, “Oh My Gawd”, “Telepathic Surgery” ja “In A Priest Driven Ambulance”), ainus singel, kaks EP-d ja hulgaliselt demosid. Tegu on materjaliga, mis seni oli ülimalt raskelt kättesaadav.

Arvamused jagunevad kaheks (nagu ikka). Puritaanidest Flaming Lipsi vanade austajate meelest on just need plaadid see ainus ja õige Flaming Lips ning Warneri all väljaantu puhas kommerts. Need aga, kes avastasid enda jaoks Flaming Lipsi tänu viimasele kahel menukile, peavad varasemat materjali pehmelt öeldes kuulamatuks.

Nagu ütlesid Mulder ja Scully, tõde on kusagil seal. Ent vähemalt korra tasub neid plaate kuulata ka neil, kes varasemast Flaming Lipsist suurt lugu ei pea. Lihtsalt eneseharimise huvides.