Madonna kontsert Amsterdamis andis superelamuse
Lauljatari energiast tulvil, viimse kui ühe detailini lihvitud ja samas ometi mitte robotlikult igavaks muutunud sõu (vihje kunagise popikuninga Michael Jacksoni lauluväljaku kontserdile) näitas Madonna kaht palet.
50 000 pealtvaatajat mahutav Hollandi jalgpalliklubi Ajaxi kodustaadion on juba väljast vaadates üks äärmiselt imposantne ehitis. Kui staadioni klaaskatuse alla peidetud hiiglaslikus ruumis hakkavad põntsuma “soojendusesineja” DJ Paul Oakenfoldi rütmid, hakkab põrandatäis rahvast kaasa tantsima.
Oakenfold lõpetab, kuid läheb veel ligi poolteist tundi, enne kui saal läheb pimedaks ja kõlarite katteks seatud hiiglaslikke musti palakaid katvad valged hobusereljeefid lavavalguses sätendama löövad. Laest laskub aeglaselt hiiglaslik diskopall, mis “Future Loversi” helide saatel avaneb, tuues nähtavale Tema Enda – üliheas vormis superstaari, kes musti stiliseeritud ratsarõivaid kandes esimest lugu alustab. Võimas.
Pärast paari värskeimalt albumilt pärit lugu kõlab uude vormi köidetud “Like a Virgin”, kus Madonna posti küljes väänleb ning musta naha ja neetidega üle löödud kunstpullil ratsutab. Olgugi et viimastel albumitel on küpsem Madonna teisi eluväärtusi hinnanud, pole teravus ja erootika kuhugi kadunud. Keskmine sõrm ja f-sõna kuuluvad kontserdi tavaarsenali.
Enamik kontserdi lugusid kõlab Madonna mulluselt üllitiselt “Confessions on a Dancefloor”, mõned varasematelt albumitelt “Music” ja “Ray of Light”. Minu kõrvu jääb vaid neli lugu Madonna eelmisest elust – juba mainitud “Like a Virgin”, “Live to Tell” (see ongi kurikuulus ristil esitatav lugu, mis katoliiklased marru ajab), “La Isla Bonita” ja “Erotic”.
Kuna helikvaliteedi pärast viriseda ei saa (et Madonnal paaris loos kõrgete nootide võtmisega raskusi tekkis, on hoopis iseasi), tuleb siis, kui rahvamass vaatevälja minu eest varjab, tunne, nagu oleksin ühel korraliku helitehnikaga peol, kus juhtumisi Madonna plaat mängib. Kui siis õnnestub jälle lava näha, pühitakse mulje muidugi hetkega – Madonna supertantsijad teevad oma kehadega laval järjekordseid imesid. Tantsijatega võistleb keerukas lava, kus rekvisiite tõuseb ja langeb, valgus veikleb nende peal ning moodustab mustreid.
Kuldsete õhupallide sadu
Teine nägu, mida Madonna viimastel aastatel aina enam avalikkusele näidanud on, võtab seisukoha maailma asjade suhtes. Kui artistina ja staarina võivad vähesed Madonnaga konkureerida ning publikki armastab tingimusteta just seda poolt temast, siis kontserdil poliitilise sõnumi edastamine on veidi kahtlasem ettevõtmine. Mõjusad kaadrid neegrilastest ja arvud, mituteist miljonit neist on aidsihaiged, esiplaanil Madonna ristil rippudes laulmas. Kaadrite sigrimigri president Bushist ja tema administratsiooni juhtfiguuridest, türannidest maailma liidrite seas, taustaks tekst, kus Madonna lühidalt kokku võetuna soovitab neil suu kinni panna, kuna midagi head sealt niikuinii ei tule. Loitsimine, et liiga palju on sõda, liiga palju verd ja armastust peab rohkem olema. Ja lõppu soovitus – minge koju ja alustage armastuse revolutsiooni. Kuigi valdav osa publikust kordab sõnu innukalt koos Madonnaga, on neidki, kes laulja jutu peale silmi pööritavad.
Kahetunnisele kontserdile pannakse punkt kuldsete õhupallide saju ja “Hung Upi” ühislaulmisega (laulupidu see siiski ei meenutanud). Laval süttib tulekiri “Have you confessed?” (“Kas sina pihtisid?”) ning inimeste väga suureks pettumuseks süttivad saalis tuled ja kontsert on tõesti ilma ühegi lisaloota läbi saanud.
