Aga mitte ainult maas ei ole kevad, vaid ka puudel. Toomingate inimkõrgune võsa on äkki saanud metsa all nähtavaks – just nüüd, kevadel on ainus aeg, kui neid märkame, ja aeg, kus nad kõike ka endasse peidavad. Näe, seal eemal vilksatabki kellegi välkuv selg, okste vahelt näen oranžika rinnaesisega punarinda mulluste lehtede sees sehkendamas ja kohe laseb eemal kase otsas oma võrratu helirea valla ka isaslind.

Jah, kased... Nemad on praegu looduses tooniandjad – nad on nii võimsad, et panevad praegu paljud inimesed lahinal nutma. Arukask õitseb ja tema pikaks veninud urbadest pudiseb kollast tolmu nii akendele, aialaudadele kui ka allergikute silmadesse. Kaseoksad on aga kaetud õrnroheliste lehekestega.

Röögatus metsas

Kogu seda rohelisest rohelisemat metsa võibki imetlema jääda – kui äkki kostab metsast kole röögatus! „Auõh!” kõlab senitundmatu jube haugatus. Tundub, et vähemalt Baskerville’ide koer jookseb metsa all. Siis näen selle koletise valget tagumikku ja tagant üles löövaid... sõrgu. Kena karvasesarveline metskitsesokk kepsutab kevadlusti täis ilmega metsasügavusse. Taas on rahu ja vaikus, ei ainsatki karvalist. Isegi jänese­isandad ei tee metsalagendikul jooksuaja ringe.
Metsaelanikud on praegu peidus, küllap piilub mind kõrgeks kasvanud rohu vahelt mõni hangejänes ja seal kivi taga võib olla juba esimene pisike kitselaps. Triibulisi põrsaidki võiks näha esimest tuhnimisproovi tegemas. Tõsi, siit metsaservast ongi „metstraktorite” armee üle käinud. Eelmisel aastal siin kasvanud sõrmkäpajuurikad on kellegi rõõmsalt ruigava kärsa vahele kadunud.

Ööbiku laks

Linnud – nemad pole veel kõik peitu pugenud. Pigem kekutab neid iga puu oksa peal ja kivi otsas. Peoleo just jõudis ja juba proovib oma uut flööti. Õhtu hakul lööb sekka ööbikki, ta on küll esialgu veidi tagasihoidlik ja rännuväsimust täis. Sinitaevast vuhiseb üle üks käratsev koor – raudkulli jälitab kolm vä-ä-ga vihast linavästrikku. Ja hetke pärast heidab oma kudli-kadli taevalaotusesse ka suitsupääsukese paar.

Vend Enn helistab Pärnumaalt ja teatab: „Meil on piiritaja kohal! Ja kaks tedrekana võtsid keset teed liivavanne, küllap korrastavad end enne mängu minekut, nüüd on kanade aeg seda mulisevat ja susisevat kevadpillerkaari külastama minna.”

Haned korjavad põllult iga viimasegi terakese, mille talumees traktorilt poetab, äikese eel lendavad nad pööraselt siia-sinna, küllap tundes tugevat kutset ja pärituult saamimaa pesitsuspaikadest. Rannaniitudel teevad kukepoksi tutkad.

Summ-summ!

Kummaline on aga see, et vahel laulavad lindudest kõvemini metsa mesilinnukesed – paksu emakimalase põrin on nüüd õhtuti nii tooniandev, et jätab ööbikugi varju. Päeval on muru täis sigivaid-sagivaid mardikaid, hiigelsuured jooksikud tormavad järgmise kivi alla, kui juhtud nende kodu kergitama. Ja pole mingi ime, kui hooga tuleb üks nätakas vastu põske ja kukub plaksti selili – ujurid lendavad ringi. Tigusid on tärkav lehevägi täis, juba haigutavad esimesed ärasöödud augud. Mesilased on nii tööhoos, et neil pole isegi aega aias askeldavaid inimesi uudistamas käia.



TSITAAT

Leheristipäeva (sel aastal 10. mail) tunnuseks on, et sel päeval on lehed puus ja rohi maas.


SOOVITUS

Külmetushaigused on praegu kerged ligi hiilima, aga loodus on nende tõrjeks meile ka häid kevadisi rohte maale puistanud. Kõige kangema mürkrohelise köhatee saate, kui teete ravitee peotäiest paiseleheõitest. Kergema külmetuse puhul aga tasub närida just õitsema puhkenud nurmenuku õisi ja õisikuvarsi. Üldtugevdava toimega on salat võililleõitest ja põdrakanepivõrsetest.


NÄDALA NELI MÄRKI

Haukuv sokk,
võilille kollane käharpea,
laksutav ööbik
ja päevasoe


EESTI ALLIKAD

Mäeotsa allikas

Keset Rakvere linna on üks suur ja väekas ida suunas voolav terviseallikas, millest paljud linlased ka oma joogivett ammutavad. Allikas asub Kolmainu kiriku taga pargis, kus on kaunid veesilmad. Tiikide üks toitjaid ongi Kalevipoja lugudest tuntud Mäeotsa allikas: „Ennemuiste tulnud Kalevipoeg ükskord Venemaalt sõjast kodu poole, suur kott kulda õlal. Õhtuks jõudnud ta Rakvere linna kohta, kus sel ajal veel linna ega inimesi ei olnud. Ta pannud kullakoti pea alla ja heitnud magama, just senna kohta, kus nüüd kirik on. Tema juustest tilkunud higi maha ja sellest on nüüdse kiriku hoovi allikas tõusnud.”
Vett ammutama tasub minna keskpäeval, siis kuuleb ka kirikutornist kostvat kaunist Arvo Pärdi tintinnabuli stiilis kellamängu.