Mai neljas nädal: unetud udused suvehommikud

Pole mingi ime, kui kell neli uni silmist kaob. Vanasti mindi sel ajal karja ja põllule tööle ning küllap see on meile geenidega sisse antud.

Ses hommikus on midagi lummavat ja põnevat, sestap tasub enne pooleviiest päikesetõusu linnast välja minna. Heinamaadele, udulinade vahele. Kuulama, nuusutama ja katsuma. Jah, neil päevil, kui sadu pole olnud, on nüüd igal hommikul aovalguses tõusnud muinasjutuline udu. Maa on nii vett täis, et esimesed päikesekiired toovad vee ka õhku. Käisin rattaga seda ilu vaatamas ja uskuge, midagi kaunimat pole olemas. Ses udus on ööbikulaulu ja ritsiklinnusirinat, mullused putkevarred on täis ämblikuvõrke, millel küljes udupiisad sajas erinevas pärlitoonis.

Toominga õitseaeg on läbi, kuid tuuleiil toob mõne vana taluaseme juurest ikka sületäie sirelilõhna. Esimene üle taevavõlvi sirutuv päikesekiir lööb tantsima äsjapuhkenud pihlakaõiekobaral. Ja kui alustab rukkirääk... Rukkirääke oleks tänavu justkui rohkem. Kuid kui püüdsin hommikusel rattasõidul neid kokku lugeda, tabas mind üllatus. Ma ei ole ainuke varahommikune ärkaja! Ikka sõidab mööda mõni auto või mootorratas, kõik tõttavad kuhugi. Rääguloendusest mürinas asja ei saa.