Maia. Elurõõmus mesilane, raskest haigusest hoolimata
Sul on vaid üks neer, aga seegi ei tööta. Sa näed vaid ühe silmaga, aga sedagi kehvasti. Sul on just paranemas 8 aastat tagasi tekkinud haavand jalal. Sa veedad 3–4 päeva nädalas a 4 tundi aparaatide all, mis kehast üleliigse vedeliku ning jääkained välja filtreerib. Mida sina teeksid? Ju annaksid otsad? Maia (33), kellel kõik need issanda hädad kaelas, ütleb filosoofiliselt: “Aga mida siin ikka viriseda, mõnel teisel on veelgi hullem.”
Maia haigestus diabeeti, kui oli viiene ja nii see läks: süstid, tilgutid. “Et toona polnud need ravimid teab mis viimase peal, hakkas asi korduma. Aga et ma oleksin kohutavalt kannatanud – seda ma küll ei mäleta.”
Suhkruhaigus iseenesest ei piina ja sellega saab elada, aga ta toob enamasti kaasa tüsistused. Maia ei oska öelda, kas iseenda apsakatest või mõnel muul põhjusel hakkas tüsistusi ridamisi tulema. “Esmalt kuivasid süstimise tulemusel ära lihased. Suisa kärbusid. Lihast kui sellist polnud, olid tühjad kohad. Siis hakati naha alla süste tegema, et lihas taastuks. Kui olin tiba üle kahekümne, tekkisid kehas ja jalgades tursed – neerud hakkasid üles ütlema.”
Sellega asi veel ei lõppenud. “Aastal 1994 jäi mul pimedaks vasak silm. Opereeriti, aga päästa enam ei suudetud. Eks organismi tasakaal oli neerude ülesütlemise tulemusel tekkinud veresuhkru kõikumise tagajärel nii paigast ära, et silmapõhja veresooned läksid katki. Teine silm õnneks, kehvemapoolne nagu ta on, ikka töötab. Päeval saan iseseisvalt hakkama. Ja lugemisprillid on mul ka,” kirjeldab ta katsumuste raja jätku.
Nagu öeldud, ütlesid Maia neerud üles. Ainuvõimalus elus püsida oli dialüüs. Ja lootus, et ehk saab kahe kärbunud neeru asemele uue. 1996. aasta novembris siirdati uus neer. “Et organism võõrkeha elik uut neeru ära ei tõrjuks, surutakse rohtudega maha immuunsus. Mis omakorda tähendab seda, et igasugustest köhivatest, aevastavatest kodanikest tuleb end eemal hoida – saad nakkuse,” võrdleb Maia olukorda aidsihaigega, kes on samuti immuunsuspuudulik. Uus neer töötas selle aasta veebruarini. “Siis läks asi nii hulluks, et juba vana-aasta lõpus (2005, toim.) tekkisid jälle tursed. Selge oli, et asendusneer on oma aja ära elanud. Diabeet oli suutnud ka uut neeru kahjustada,” räägib Maia.
Ah jaa, vahepeal ununes – üks tüsistus oli ju veel. Maial tekkis kannale haavand, see on diabeedihaigele iseloomulik. Jalas oli mädanik, valu meeletu. Juba oli järgmiseks hommikuks ka amputatsiooniaeg kindlaks määratud. “Olin lootust kaotamas. Siis viidi mind taksoga ühe tervendaja juurde. Turse jalas hakkas alanema ja ma sain oma võitlusvaimu tagasi. Ütlesin haiglas opiaja ära. Paranemine võttis 8 aastat, aga jalg on mul alles ja suhteliselt paranenud. Kuigi paranemise ajal ei tohtinud ma palju käia, kõndisin ikka nagu sain. Juhtusin veel hüppama ka. Selle tagajärjel sain küll päkaluumurru, aga säilitasin jalas verevarustuse. Kui oleksin kuulekalt paigal püsinud, oleks jalas verevarustus hääbunud ja mina nüüdseks kindlasti jalast ilma. Liikumine on elu.”
Kuidas sellises seisus elada? Kui ainus elatusallikas on invaliidsuspension? “Õnneks on mul toetav pere, ema ja vend. Ja kaks koera. Krantsid küll, aga kogu aeg käin nendega väljas. Mul on oma tuba, koristame, kraamime ja süüa teeme kordamööda. Pluss see, et üritan abiks olla saatusekaaslastele. Mul on mitu head tuttavat, kes on pimedad. Olen saatjaks seal, kus neil vaja. Räägin inimestega, kellel haigus jalad alt tahab lüüa. Kui endal on veel midagi, mida teistele jagada, siis ma seda teen. Alati on inimesi, kellel on veel raskem ja nad saavad hakkama – nendelt on palju õppida. Lisaks rõõmu tunda ka väikestest asjadest-tegudest. Koos on ikka kergem. Ja samas saan ma teisi aidates endalegi hästi palju vastu, kuigi vahel tuleb must masendus peale,” on Maia endiselt positiivne.
Õnneks tuli äsja ka Tartust teade – Maia on võetud järjekordse doonorneeru järjekorda. Seni tuleb 3–4 korda nädalas Pelgulinna haigla dialüüsis veeta. Elame veel, usub Maia.
Kes iganes arvab, et Maiale mingit tööd pakkuda tahab (arvestades tema kehva nägemist ja piiratud tegevussuutlikkust võiks see ehk olla mõni telefoni teel tehtav töö) on teretulnud autoriga meili teel ühendust võtma. Keegi ei tea, millal mõni häda teda ennast tabada võib.
Maia arstide kommentaar
Madis Ilmoja
AS Lääne-Tallinna Keskhaigla
nefroloogiakeskuse juhataja
Kadri Lilienthal
Lääne-Tallinna Keskhaigla nefroloog
Arvestades Maia diagnoosi ehk I tüüpi diabeet, on tema haiguse kulg üsna tavaline.
Maia haigestus diabeeti väikelapseeas, 1995. aastaks oli tal välja kujunenud nefroskleroos lõppstaadiumi neerupuudulikkusega, st oma neerud enam ei töötanud. Neeruasendusravi meetodiks valiti peritoneaaldialüüs. 1996. aastal siirdati talle uus neer ja see pidas vastu ligi 10 aastat.
Siirdatud neer eemaldati käesoleva aasta kevadel ja Maia vajas uuesti dialüüsravi. Esialgselt püüdsime uuesti rakendada peritoneaaldialüüsi, sest see oli Maiale tuttav ja ta ka ise soovis seda. Paraku osutus peritoneaaldialüüs mitmete probleemide tõttu võimatuks ja seetõttu jäi ainukeseks võimalikuks ravimeetodiks hemodialüüs, kus Maia käib praegu 3–4 korda nädalas.
Nagu teada, kahjustab diabeet kogu organismi. Nii on ka Maial lisaks neerudele kõik diabeediga kaasnevad hulgitüsistused. See on õige, et Maia on väga optimistlik.
Kevadel, kui oli vaja ühelt dialüüsimeetodilt teisele üle minna ja kui kõik ei kulgenud sugugi tüsistusteta, ei kaotanud ta hetkekski rõõmsat tuju ega usku, et kõik läheb paremuse poole. Arvame, et ta on ikka tunduvalt reipam ja optimistlikum kui teised samasuguses olukorras.
Arvestades Maia haigust, mis on siiani ikkagi ravimatu, on olemas ainult sümptomaatiline ravi (veresuhkru taseme langetamine). Põhimõtteliselt on aga tänapäevaste täiustunud ravimite ja ravimeetoditega võimalik diabeedi tüsistuste süvenemist kontrolli all hoida ja elukvaliteeti tunduvalt parandada.
Maailmas on diabeedi esinemissagedus erinevates rahvusgruppides väga erinev, ulatudes 1–50%-ni (nii I kui ka II tüüpi diabeedi osas).
Eesti kohta puudub täpne ülevaade, kuid umbes 4% elanikkonnast on diabeedihaiged. Haigestumus diabeeti järjest tõu-seb, siin mängivad rolli paremad diagnoosimisvõimalused ja ka teatud määral nn heaoluühiskond. Seda eriti II tüüpi diabeedi arenemisel. Kõige parem neeru-asendusravi viis I tüüpi diabeetikule on kindlasti neerusiirdamine - see tagab kõige parema elu-kvaliteedi. Ka Maia on praegu uuesti neerusiirdamise ootelehel.
Diabeet:
Maailmas 360 mln diabeetikut
Diabeet ehk suhkurtõbi (argikeeles suhkruhaigus) on mitmesugustel põhjustel tekkiv energiaainevahetushäire, millele on iseloomulik pikka aega kõrgel tasemel püsiv vere suhkrusisaldus ja häired süsivesikute, rasva ja valguainevahetuses. Diabeet on tingitud kas insuliini vähesusest või insuliini toime nõrgenemisest või neist mõlemast. Suhkruhaiguse tüübid:
I tüüp ehk insuliinsõltuv;
II tüüp ehk insuliinsõltumatu diabeet;
teised tüübid ja rasedusaegne diabeet.
Aastaks 2030 on maailmas hinnanguliselt 360 mln diabeetikut. Eestis põeb haigust umbes 2–4% elanikkonnast. 14. nov tähistatakse kogu maailmas rahvusvahelist diabeedipäeva.
www.diabetes.ee
Suhkruhaiguse ravi on eluaegne
Eduka ravi aluseks on toiduvalik ehk dieet. Lisaks dieedile kasutatakse suhkruhaiguse raviks veresuhkrut alandavaid tablette ja insuliini. Veresuhkrut alandavaid tablette saavad tarvitada ainult need inimesed, kelle kõhunääre on veel võimeline insuliini eritama.
Tabletid ei sisalda ega asenda insuliini, need ainult suurendavad insuliinieritust kõhunäärmest. Esimest tüüpi ehk insuliinsõltuva suhkruhaigusega haiged peavad seda süstima. Insuliin mõjub ainult süstituna.
Suhkruhaiguse ravi on väga oluline. Ravimata suhkruhaigeid ähvardab diabeetiline kooma. See on eluohtlik seisund, mille ajal on inimene teadvuseta ja häiritud on peaaegu kõik organismis toimuvad protsessid.
www.diabetes.ee
