Kui maja konstruktsioon on tugevalt kahjustunud (katuse läbijooksu tõttu puitseinad pehkinud, majavammi olemasolu), siis on hoone lammutamine põhjendatud ning loogiline. Otsuse langetamisele tuleks aga kaasata ehitusekspert, sest mittespetsialist ei pruugi osata olukorda adekvaatselt hinnata.

1930. aastatel ehitatud kivi- kui ka puitelamud tuleks võimaluse korral rekonstrueerida, säilitades tolle aja stiil ning välisilme. 1950-ndatel aastatel ehitatud soome kilpmajade puhul tasuks aga eelkõige lähtuda ehitise seisukorrast ning omaniku vajadustest. Kindlasti pole selline majatüüp nii väärtuslik kui 1930-ndatel aastatel ehitatud funk-stiilis elamu, mida iseloomustavad tol ajal uued ehitusmaterjalid – betoon ja teras. Samuti suured kandeavad ning klaaspinnad, mahtude ja pindade ebasümmeetria, kaunistuste puudumine ning rohke valge värvi kasutamine.

Vähemväärtuslik ei tähenda seda, et kilpmaju tuleks valdavalt lammutada. Vastupidi, nn soome majadel on oma kindel koht Eesti arhitektuuriajaloos. Seetõttu on hea, et mitmed seda tüüpi elamud on siiski renoveeritud uue elaniku soovidele vastavaks. Neist mõned on väga maitsekalt taastatud, silmas pidades elamupiirkonna miljööd.

Eelnev jutt kilpmajadest kehtib mööndustega ka 1950.-1970. aastatel ehitatud puitsõrestikseintega elamute kohta. Viimased eristuvad kilpmajadest parema ruumiplaneeringu, konstruktsiooniliste lahenduste ja elamu esteetilisema väliskuju poolest. Lisaks projekteeriti need hooned juba algselt katusekorrusega või selle väljaehitamise võimalusi arvestades.

Samas tuleb meeles pidada, et kõik ümberehitustööd peab tegema kinnitatud rekonstrueerimisprojekti järgi ning ehitusloa alusel. Tööde lõppedes peab kindlasti vormistama ehitise kasutusloa, mis tõendab, et kõik tehtu vastab projektile, on kooskõlas kehtivate ehitusnormidega ning hoone ei ole omanikule, tema perele ja naabritele ohuallikaks.