MAJOR EERO KINNUNEN: ükski missioon pole eelmisega sarnane

Täna­vu aas­ta oh­vit­se­ri tiit­li päl­vi­nud ma­jor Ee­ro Kin­nu­nen on osa­le­nud Bos­nia ja Hert­se­go­vii­na, Iraa­gi ning Af­ga­nis­ta­ni vä­lis­mis­sioo­nil. Ala­tes 2008. aas­ta juu­nist on ta tee­nis­tu­ses maav­äe staa­bi ja­lav­äeins­pek­to­ri ame­ti­ko­hal. Järg­ne­vas usut­lu­ses rää­gib ma­jor Kin­nu­nen Iraa­gi ja Af­ga­nis­ta­ni mis­sioo­nist.

Mille poolest erines kohalik ettevalmistus enne Iraagi ja enne Afganistani missiooni? Millise hinnangu annate

Estpla-7 ettevalmistusele ja valmisolekule Eesti esimeseks Iraagi missiooniks?

Minu üksuse ettevalmistus enne esimest Iraagi missiooni põhines tollase Scoutspataljoni ülema kolonel Artur Tiganiku, Scoutspataljoni staabi ja minu koostööl ning kõik ülesanded, mis meile pandi, püüdsime kodus läbi harjutada. Loomulikult ainult sellest ei piisanud, vaid aitas ka meeskonnavaim, kõigi sõdurite kuuletumine oma ülematele ja kohapeal tehtud uus rühma juhtkonna ana-lüüs. Loomulikult püüdsime saata järgmisele üksusele juba nii palju informatsiooni kui võimalik, aga kahjuks pidi ka järgmine üksus oma väljaõpet viimastel minutitel korrigeerima. Samas hindan ma praegust Scoutspataljoni missioonieelse väljaõppe süsteemi väga kõrgelt ja olen pataljoni staabile tänulik suure töö eest, mis nad teevad kõikide missiooniüksuste õppuste ettevalmistamisel.

Samas on minu isiklik arvamus selline, et kui üksus on võimeline tegema koostööd eri lahinguliikides, siis on ainult käskimise ja läbiharjutamise küsimus, et üksus hakkaks normaalselt tööle.

Kuivõrd piisav oli enne Iraaki ja enne Afganistani tehtud ettevalmistus? Mida oleks enne Iraaki minemist võinud rohkem teada, osata ja harjutada?

Praegu on raske hinnata, mida oleks (nende teadmistega ülesannetest ja ajaga, mis meil tollal oli) võinud teha rohkem või millele rohkem rõhku panna. Püüdsime haarata kõike seda, mida arvasime meid ees ootavat. Afganistani ettevalmistuse kohta pole mul ühtegi halba sõna – arvan, et pataljoni juhtkond andis meie väljaõppe läbiviimiseks maksimumi, nagu ta teeb seda praeguseni. Kahjuks pole võimalik kõiki olukordi ette näha ja selleks ongi ülemad koolitatud, et tulla eri olukordadest välja kas või ebastandardsete lahenduste kaudu.

Kuivõrd erinesid Iraagi 2003. aasta olukord ja Afganistani 2007. aasta olukord?

Neid kahte on suhteliselt raske võrrelda, sest üks riik oli sõja tõttu kannatada saanud, aga oli siiski olnud õitsev ja rikas riik (loomulikult mitte kõigi jaoks) ning inimesed teadsid, mida tahta, aga teine riik on sõjast juba aastakümneid räsitud ja seal kehtib meie mõistes midagi feodaalkorra taolist.

Mille poolest erineb Iraagis ja Afganistanis olev vaenlane?

Minu kogemuse põhjal võib öelda, et Iraagis satud küll rünnaku alla, aga tavaliselt on ründaja läinud, enne kui jõuad täie jõuga reageerida. Afganistanis seisavad mehed sinuga silmitsi, taanduvad ja kui operatsioon on läbi, püüavad oma positsioone tagasi hõivata, see tähendab, et nad ei kohku millegi ees. Võib ka öelda, et neil pole midagi kaotada, kuna paljud neist ongi sinna just sõdima tulnud.

Mida andis Iraagis rühmaülemana teenimise kogemus Afganistanis kompaniiülemana teenimiseks?

Kindlasti andis see juurde elukogemust ja enesekindlust. Samuti tuli kasuks ka opereerimine liitlasvägede koosseisus ja koostöö teisest rahvusest sõjaväelastega.

Kui palju saite kasutada Iraagi kogemust, kui alustasite teenistust Afganistanis Estcoy-5 ülemana?

Loomulikult tulid need kogemused mulle kasuks: oskasid alluvaid meelestada ja erinevate kogemustega ka juhtida oma soovitud suunda. Samas pole ükski missioon (ka Afganistanis) sarnane ning iga eelnev kogemus tuleb kasuks ja annab sulle endale enesekindlust tegudesse juurde.

Millised suhted olid teil Iraagis ameeriklastega? Kas esimese üksusena ja selle ülemana oli vaja end liitlastele palju tõestada?

Loomulikult polnud ameeriklased Eestist midagi kuulnud ja oli vaja ennast tõestada. Samas küsis pataljoniülem juba esimesel kohtumisel minu käest: mida te teha suudate ja milleks võimelised olete? Minu vastuse peale, et teenime ju ühistel alustel, oli ta suhteliselt üllatunud ja saatis meid algul operatsioonidele oma üksuste alluvuses (kes olid tegelikult miinipildurid ja jalaväetaktika polnud nende kõige tugevam külg). Pärast mõningaid operatsioone kasutati meid juba nagu võrdväärseid. Hiljem usaldati oma vastutusala ja allutati ka ameeriklaste üksusi juba meie vastutusalas olevatel operatsioonidel minu juhtimise alla. Mulle isiklikult kangastuvad sellest perioodist ainult positiivsed mälestused.

Kas esimesel nn lahingumissioonil olid eestlased õpilase rollis või suutsime ka ise midagi liitlastele õpetada (kolonel Leopoldo Quintas on öelnud, et nad kasutavad kohati kapten Kinnuneni taktikat)?

Ma ei võtaks seda taktikat enda nimeliseks, see taktika, mida kasutasime, põhineb meie tavapärasel taktikal – luurepatrullid, vaikne infiltreerumine ja üllatus. Loomulikult ei pruugi see suurriigi soomusüksuste taktikaga ühituda.

Millised suhted olid liitlastega Afganistanis? Kas suhtumine eestlastesse erines Iraagis olnud suhtumisest?

Siinkohal meenuvad mulle kahe erineva pataljoniülema sõnad – üks oli Iraagis 2/70 AR-i ja teine Afganistanis 40 Commando ülem. Mõlemad ütlesid, et nad kohtlevad meid samuti nagu oma üksusi, ja pidasid sõna. Meie eest hoolitseti hästi, aga samas allahindlust ka ei tehtud, mis iseenesest on ju vägagi positiivne.

Kas saaksite esile tuua ameeriklaste ja brittide sõjaväe erinevusi?

Raske öelda, tegevuses ja sõdurite tasemel suhtlemises on nad suhteliselt sarnased.

Kuidas on arenenud relvastus võrreldes teie Iraagi missiooni ajaga?

Ütleks, et relvastus iseenesest polegi meil niivõrd arenenud, kuivõrd on arenenud meie missiooniüksuste erivarustus, aga eks meil on veel pikk tee minna, et jõuda ka koduste üksustega samale tasemele kui missioonid ja ka missiooniüksustega samale tasemele kui suurriigid, sest kogu kõrgtehnoloogilise varustuse hind on väga kõrge.

Kas esimese Iraagi missiooni ajal kasutusel olnud varustus oli piisav, kui arvestada, et varem puudus kaitseväel sellises piirkonnas tegutsemise kogemus?

Ei loe varustuse hulk, vaid see, kuidas seda varustust kasutada. Loomulikult õpid ja näed suurriikide varustuse kasutamist ning soovid seda ka endale, kuid kahjuks pole kõik see meile taskukohane. Eesti kaitsevägi areneb pidevalt, aga loomulikult sooviks iga kaitseväelane, eriti kes on missioonil viibinud ja kõrgtehnoloogilist varustust näinud, et see toimuks mitu korda kiiremini.

Estpla-7-l praktiliselt puudus kõrbevarustus, kuidas see küsimus lahendati, mis oli kõige problemaatilisem?

See lahendati lihtsalt – koalitsioonipartneri (Ameerika Ühendriikide) ja pataljoniülema abiga. Problemaatilisemad küsimused lahendati pataljoniülema korraldusel meie kasuks: ta ütles lihtsalt, et eestlastel on prioriteet teatud varustusele ja kui see tuli, siis saime selle eelisjärjekorras.

Kas lisaks kõrbevarustusele peaks meie üksustel olema Eestist kaasa võetud oma araabia keele tõlk?

Loomulikult on hea kasutada oma tõlki, aga küsimus on selles, kas kohalikud elanikud ta omaks võtavad.

Kuidas on nende aastatega arenenud missiooniüksuste väljaõpe? Eelkõige, milliseid kogemusi annavad operatsioonilt tulnud missiooniüksused edasi järgmistele üksustele?

Minu vastus sellele küsimusele on lihtne: püüame edasi anda kõik kogemused mis võimalik, aga selge on see, et kõiki reaalseid olukordi me paberil ja õppustel läbi mängida siiski ei suuda. Siin jääbki iga missiooniüksuse ülemal vajadus kujundada ja vormida oma üksus ühtseks tervikuks tema enda äranägemise järgi ja seejärel otsustada, kuidas ta lahendab erinevaid taktikalisi situatsioone.

Kui palju suhtlesite Iraagist Estpla-8 ülemaga, andmaks infot väljaõppe korraldamiseks?

Estpla-8 ülem käis Bagdadis nädalasel visiidil, et tutvuda tulevase teenistuskohaga. Sel ajal püüdsime vahetada nii palju informatsiooni kui võimalik (see oli meie panus väljaõppe korraldamisse). Samuti saime temaga koos viibida paar päeva enne vastutuse üleandmist.

Ajateenijate väljaõppekeskustes on instruktoritena teenistuses Afganistani ja Iraagi kogemusega kaitse-väelasi. Kas ja milliseid kogemusi antakse väljaõppes edasi ajateenijatele?

Ma usun, et nad räägivad ja kasutavad oma kogemusi ära nii väljaõppe planeerimisel kui ka läbiviimisel. Samas mängib kindlasti rolli ka nende karismaatiline juhtimisstiil, mis võib kaasvõitlejaid innustada.

Millised Iraagis ja Afganistanis saadud kogemused aitavad parandada meie ajateenijatest koosnevate reservüksuste väljaõpet?

Minu arvates on iga kogemus väärt kogemus ja loomulikult soovime ja püüame me integreerida võimalikud õppetunnid ka oma reservüksuste väljaõppesse.