Malvius: ükski teater ei puudutaks seda tükki
Mis hoiab teid veel Eestis? Arvaks, et pärast kõiki neid jamasid pühite Maarjamaa tolmu jalgadelt?
Alustuseks – mulle meeldib Eestis, aga siin pole küsimus Eestis, vaid selles, et koostööl on omad probleemid. Mis juhtus Vanalinnastuudio ja Smithbridge’iga... ma tunnen siiani, et käitusin ausalt, ma ei tahtnud kellelegi liiga teha. Ma ei tahtnud midagi ei teatri ega produktsioonifirma vastu teha, aga nõudsin oma õigusi ja pidin selleks lõpuks ametlikke kanaleid kasutama. Kuna olen välismaalane, kes võitles oma õiguste eest, pöörasid inimesed minu vastu. Mul on siiani väga-väga kahju, et see kõik juhtus ja et me enam koos töötada ei saa.
Kas praeguseks on kõik lahenenud?
Jah, praeguseks on kõik lahenenud. Mis puudutab minu koostööd Vanemuisega (vabaõhumuusikal “Jesus Christ Superstar” – toim), siis tundub, et see jäi vähemalt hetkel viimaseks. Olen praegu vabakutseline lavastaja, nii et minu telefon on avatud tööpakkumistele. Mul on palju tööd väljaspool Eestit, aga armastan siin töötada. Eestis ei liigu küll suured rahad, aga ma ei tee asju raha pärast – nagu praegugi näiteks.
Kuidas “Jesus Christ Superstariga” ise rahule jäite?
Olen sellega väga rahul, nii muusika kui ka produktsiooniga, kuigi vabaõhumuusikal on üks riskantne asi. Mulle meeldis väga koostöö Vanemuise koori ja tehnilise personaliga – see oli lihtsalt suurepärane!
“Rent” pole teil ainuke tööjärgus muusikal.
Jah, teen samal ajal Soomes muusikali “Dirty Dancing”, õigemini allkirjastasin äsja lepingu selle lavastamiseks. Vabakutselise lavastajana ei tea kunagi, kuidas asjad lõpuks kujunevad.
Kas lugu aidsist ja homoseksuaalsusest on praegu Eestis vaja?
Jah, arvan küll. Elame ajal, kus õilmitseb konservatiivne suhtumine perekonda ja seksuaalsusesse. Minu meelest on oluline, et räägiksime kõikvõimalikest asjadest ning julgustaksime inimesi elama oma elu. Vägivald naiste suhtes, naiste positsioon ühiskonnas, suhtumine seksuaalsusse ja seksuaalvabadusse, välismaalastesse – on tähtis, et ühiskonnas küsitaks selliseid küsimusi ja arutletaks nende üle. See on oluline igas ühiskonnas, ka Eesti ühiskonnas, mis on nüüd jälle osa maailmast.
Mainisite enne, et muusikali eelarve on väga väike – kui väike täpsemalt?
See jääb 500 ja 750 000 krooni vahele, mis on nii suure trupiga muusikali jaoks imeväike summa.
Arvestades seda, et muusikalis osalevad eesti tipplauljad, oleks teatrid “Rendi” kindlasti avasüli vastu võtnud?
Kindlasti mitte – olen veendunud, et mitte ükski teater praegu seda tükki ei puudutaks. Miks nad pole seda siis juba lavastanud? Ma ei läinud seda pakkumagi, sest on juba halvad kogemused “Benti” lavastamisega, kus mitu suurt teatrit ära ütles. Võttis kolm aastat, et “Bent” lavale tuua.
“Rent” koondab noori tipplauljaid
Armastusest ja aidsist
Pulitzeri ja Tony auhind
Muusikali on tervenisti kirjutanud üks mees – Jonathan Larson (USA), kes suri 1996. aastal aidsi vaid veidi enne muusikali esietendust.
“Rent” on lugu ühest aastast noorte inimeste elus, see räägib armastusest, (homo)seksuaalsusest, aidsist, narkomaaniast.
“Rent” võitis 1996. aastal parima draama Pulitzeri, samuti Tony auhinna parima muusikali eest.
20 korda detsembris
Tulu heategevuseks
Muusikalis mängivad Andero Ermel, Ele Millistfer, Jaanika Sillamaa, Koit Toome, Lauri Liiv, Vaiko Eplik ja Maarja-Liis Ilus.
Muusikaline juht on Mihhail Gerts, lavakujundus ja kostüümid Ellen Cairns (Suurbritannia), koreograaf Jüri Nael.
“Rent” esietendub 1. detsembril ning seda mängitakse 20 korral detsembrikuu jooksul. Piletid maksavad 195-295 krooni ning nendega saab õhtul klubisse.
Etenduse piletitulust 10% plaanitakse kasutada aidsivastaseks ennetustööks.
