Männi-vaigumähkuri pulmad on tuleval aastal


Iga kahe aasta tagant, sirelite õitsemise aegu anduvad tillukesed, hõbeda- ja pruunikirjute tiibadega ööliblikad armurõõmudele. See kõik on häbematult üürike, iga kahe aasta tagant ühel õhtul, seejuures vaid paar tundi. Valmistutud on selleks pikalt ja pulmalisi on kui loogu. Meil Eestis toimuvad pulmad miskipärast paarisaastatel: 1990, 1992, 1994, 1996...

Männi-vaigumähkur, nagu ta 14 sugulastki, on meie kõige levinuma puuga nagu sukk ja saabas ühte laulatatud. Erinevalt enamikust putukatest, kes talvituvad metsakõdus sooja lumevaiba all, jääb männi-vaigumähkuri röövik talveks puu otsa.

Katsed näitavad, et mähkuritõuk jääb ellu isegi 47-52 külmakraadi juures. Vastu ootusi ei muutu ta ihu kivikõvaks, vaid säilitab oma pehmuse. "Talveuni" on mähkuril kerge - näiteks -25 =C6C pakasest tuppa toodud loomake hakkab juba mõne tunni pärast süüa otsima.

õigusega öeldakse - nii kanget selli annab putukate hiiglaslikus riigis tikutulega otsida. Juba oktoobri teisel poolel, kui ööpäeva keskmine temperatuur püsis +5 =C6C ümber, hakkas röövikus antifriisisisaldus tasapisi tõusma. Antifriisiks on seejuures glütseriin. Novembri esimesteks päevadeks moodustas antifriis juba tervelt kolmandiku putuka kaalust. Just glütseriin on see, mis takistab rakkudes purustavate jääkristallide teket ning väldib seetõttu ka surma.

Kõigile tuntud karvane päevakoeraröövik hukkub näiteks juba -10 =C6C juures. Kevadel glütseriinisisaldus langeb. ühes sellega ka putuka külmakindlus. Tänu külmapõlgusele suudab väike ja õrn liblikas tervelt 8 kuud aastas toituda. Juba aprillis, enne pungade puhkemist männil, alustab ta söömaga ja novembris, kui ööpäeva keskmine läheneb nullile, lõpetab.

Nagu iga inimene on omaette isiksus, on ka erinevad mähkurid erinevate võimetega. ühed näiteks taluvad külma paremini, teised halvemini. Paljud röövikud peidavad oma ihus mõnd parasiiti. Kummalisel kombel mõjub see külmakindlusele positiivselt: glütseriinisisaldus veres suureneb. Kaheaastase elutsükli vältel talvitub männi-vaigumähkur kokku kaks korda. Esimesel korral on ta majake hernetera, teisel ja viimasel korral sarapuupähkli suurune.

Peale pulmi laskus emaliblikas sobivale männile ja paigutas otse punga alla, rohelisele võrsele oma muna. Emand juhindus ainult talle teadaolevast lõhnast. Lõhn ütleb talle, et just see puu sobib. Ta pole lapse jaoks liialt mürgine - ei sisalda ohtlikus koguses eeterlikke õlisid. Ka vaiku pole liiga ohtralt.

Kohe peale koorumist valmistab röövik imepeenest, 10 mikromeetri jämedusest siidniidist tulevase maja karkassi, immutades seda pidevalt vaiguga. Kümne minutiga on maja sõrestik valmis. Nood kümmekond minutit on mähkuri elus otsustava tähtsusega: jõuab ta kurjem vaenlane - juulukas temasse muneda või mitte. Vaigust seina taga on mähkurilaps röövli haardeulatusest väljas. Kord-korralt kasvab majake suuremaks. Vaigust puudust ei tule. Tarvitseb mõni vaigukanal avada ja võta palju tahad. Kui piisab, pane võrgendist kaas ette. Teise eluaasta juunis sulatab suvepäike nukuhälli seina pehmeks ja nukk tungib läbi poolvedela vaigukihi suurde ilma.

Ehkki männi-vaigumähkur on tilluke ja õrn liblikas, kardavad metsamehed teda koledasti. Mändide okkaid seest puredes kahjustab ta kohati oluliselt nende latvu. Paljud mändide rühivead - hargnevad ladvad, kõverad tüved ja puhmastumine - võib kirjutada tema kontosse.

PEETER ERNITS

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare