Marge Rull: "Elu on mulle kingitus!"


Estonia hukust eluga pääsenud Marge Rull tunneb sügise saabudes kõhedust ja kui ta Pärnus üksi ujuma läheb, loeb hääletult meieisapalvet.

Meri on nii suur ja võimas ning kui ta on tormine, siis peab teda kartma. Psühhiaatri juures pole Marge kunagi käinud, sest kõik eluhädad higistab praegune aeroobikatreener trennis välja. Omamoodi vaimse laengu saab ta lavalt, kui Pärnu ööklubis Mirage napis riietuses tantsib.

Gregg Bemise tuukriekspeditsioon viib taas paljude mõtted hukkunud Estoniale, mis kuus aastat tagasi 28. septembril merepõhja jäi. Ka Marge kaotas kõik oma sõbrad.

Kas sind puudutab Estonia katastroofi taas päevakorda tulek?

Loomulikult lähevad mul alati kõrvad kikki, kui midagi Estoniast kõneldakse. Ammu oleme pikisilmi oodanud, et sinna sukeldutaks. Mina arvasin, et sinna ei lastagi minna seetõttu, et Soome, Rootsi ja Eesti valitsus on selle vastu. Mina isiklikult ei usu seda versiooni laevahuku põhjustest. Ülo Veide ütles õigesti, et aetakse taga surnute rahu, aga elavate rahu ei huvita kedagi. Kui surnud saaksid kõnelda, oleksid nad elavate rahu poolt, et asi viidaks lõpule ja elavad saaksid rahu. Aastad ju lähevad… tõde võiks ju konkreetsel kujul ilmavalgust näha.

Laevahukk saadab sind kogu elu, pead vist sellega harjuma.

Ega see mul kogu aeg meeles mõlgu, aga siis, kui on mõni väga ilus hetk, kas näiteks looduses või mõnel kontserdil, kui on midagi ülevat, siis mõtlen, et mu jumal, kui tore, et ma elan ja saan kõike seda kogeda. Mõtlen, et elu on mulle kui kingitus. Laevahuku õhtul tantsisime esimest ja viimast korda koos sellel laeval. Olime vahetud ja rõõmsad tantsutüdrukud Pärnust, kes tahtsid sellest väikesest linnast välja rabelda. Õed Veided olid väga andekad, nad õpetasid meid, enne kui Ester Hellermaa meid märkas.

Sinu elu algas siis, kui sa laevahukust pääsesid?

Seda küll. Kui vanade sõbrannadega rääkida, siis märkan, et mälulüngad on sees. Laevaõnnetus oli nii traumeeriv sündmus, et kõik teised asjad tunduvad vähem tähtsad, tähtis on elu pärast laevahukku. Suur õnnetus paneb väärtushinnangud teistmoodi paika.

Kui ma pääsesin, siis mõtlesin, mida pean ma nüüd korda saatma, et mulle elu kingiti – ega jumal või saatus mind ilmaasjata päästnud. Mu elus on sellest ajast peale palju muudatusi olnud, ka aeroobikatreeneri töö algas sealt. Olen iseõppija ja püüan kogu aeg areneda. Enesekindlust on palju juurde tulnud.

Mehed sinu elus?

Mina ei oska mehi vaadata, mul pole aega ka. Noori poisse ma ei vaata ja kui on abielumees, siis on mul kohe keelumärk ees. Me elame kolmekesi: mina, mu tütar Merilin ja vanaema. Mind on tegelikult vanaema kasvatanud. Mu ema suri pärast laevaõnnetust, see kaotus jõudis mu teadvusesse alles palju hiljem. Mu vanaema on praegu juba 85aastane ja ma käitun alati tema tahte järgi, ma armastan teda väga.

Kui sa ööklubis tantsid, kas siis püüad meeste pilkudele alluda?

Laval on teine elu, seal ma peangi olema selline võrgutaja ja seksikas objekt. Kui mõni mind eriliselt vaatab, siis tean, et olen seal ikka asja eest. Kui ma Laine Mägi juures tantsimist alustasin, siis tema ütles, et peabki jätma sellise “linnukese” mulje. Nii ma saangi teist osa mängida, seda, kes ma igapäevaelus ei ole.

Kes sa igapäevaelus oled?

Olen selline korralik, kasvatan tütart, vanaema palvel rohin aias ja võtan kartulid ka üles, kui vaja.

Ja õhtul ööklubis, kus sulle siivutuid ettepanekuid tehakse?

Pärnu rahvas küll ei tee, nad tunnevad mind, aga mustanahalised ja soomlased on küll administraatori kaudu sõnumeid saatnud ja raha lavale pannud. Kui nad rahaga liputavad, siis ma näitan, et pangu lava peale. Võtan raha vastu, tänan ja saadan õhusuudluse.

Kust see tantsimine su sisse on tulnud?

Olen sellest unistanud juba plikana, aga tantsima hakkasin alles 20aastaselt. Lõpetasin juuksurikooli ja mul oli plaan hakata pärast tööd varietees tantsima. Vene ajal oli Pärnus ju Hermese varietee. Siis kohtasin Laine Mägit, kes oli Hermese põhistaar ja kes mind tantsu juurde tõi. Jätsin juuksuritöö kohe sinnapaika.

Kas juhus kinkis sulle tütre Merilini, kes praegu on 7aastane?

Loe veel

Ei. Ma elasin oma tütre isaga seitse aastat koos. Kui rasedaks jäin, olin üliõnnelik, moodustasin rasedate võimlemisgrupi. Ainult positiivsed mälestused on mul sellest ajast, et ma armastan oma meest ja last ja… Siis aga leidis minu mees, et mu sõbranna on minust parem. Vahepeal vilksatas tal mõte, et me võiksime kolmekesi koos elada...

Suur õnnetus tõi minu ellu õnne, sest Estonia raha läks õigesse paika. Pärast laevahukku sain 260 000 Eesti krooni, selle eest ostsin endale oma korteri, tegin seal remondi ja jätkus veel väikese Mitsubishi jaoks ka. Siis olin omadega nullis ja alustasin uut elu ilma Merilini isata.

Ja kui sügisel merele vaatad?

Kõik eluhädad higistan trennis välja, käin du?i all ja olen uus inimene. Sportlik tegevus on minu ravi. Merele vaadates tuleb kõik meelde, aga mul on omadus püüda negatiivseid asju unustada. Kõige raskem oli harjuda laevaga sõitma. Nüüd pelgan hoopis lennukiga sõitmist, seal ei pääse ju kuhugi. Pärnus käin tihti üksi ujumas, siis loen ikka omaette meieisapalvet. Ma austan merd ja imetlen vaatepilti, kui taevas ja meri kokku saavad.

Oled sa loomult tugev?

Ma püüan tugev olla, Kaksikute tähemärk, milles ma sündinud olen, eeldab seda. Ja võõraste silmade jaoks tahan lõbusa mulje jätta, koduseinte vahel torisen ikka ka. Ma olen endaga rahul ja õnnelik, et ma tulen ise oma eluga toime, ma pean majanduslikult hakkama saama. Ma ei kiirusta elus, küll ma endale toreda partneri ka leian, küll see õnn mulle ka tuleb…

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare