Kas ja kui palju sekkub vastutav väljaandja toimetuse töösse?

Lehe sisulise külje eest vastutab peatoimetaja. Vastutav väljaandja on omanike esindaja ja peab toimetuse töösse sekkuma ainult siis, kui näeb selgelt, et väljaanne ennast turul ei müü. Samuti võib ta ajakirjanikule, keda aastaid tunneb, öelda, mida ta tema ühest või teisest artiklist arvab. Aga see on juba isikliku arvamuse avaldamine.

Kas lehe väljaandmise kõrval ei teki aeg-ajalt kiusatust mõne kirjatükiga hakkama saada?

Korraliku artikli kirjutamine nõuab aega ja süvenemist. Selleks tuleb ennast ümbritsevast täiesti välja lülitada, aga minu ametikohal pole see võimalik - kogu aeg heliseb telefon, käivad inimesed. Pole mõeldav, et ma kirjutan artiklit, kui mul on samal ajal vaja ametiasju arutada.

Kirjutada saaksin ehk ainult kodus, aga seal ma seda teha ei taha. Parem vaatan mingeid hästi tobedaid filme. Aga mitte seebioopereid - neid ei salli ma sellest ajast peale, kui mu vanemad Dallast vaatasid. Lõõgastumiseks on parim mõni James Bondi film.

Kas lehe vastutav väljaandja peab olema ilmtingimata ajakirjaniku haridusega? Võiks olla. Ajakirjaniku hariduseta inimene näeb lehe väljaandmisel ainult tootmispoolt ja ei mõista ehk nii hästi selle töö loomingulist külge.

Sellest annab tunnistust ka tõsiasi, et suuremate kirjastuste juhid on ajakirjandusharidusega - Hans H. Luik Cronoesi, Mart Kadastik Postimehe ja mina Eesti Päevalehe kirjastuse juhina.

Miks peaksid lugejad just Eesti Päevalehte eelistama?

Esiteks muidugi sellepärast, et see on üks suur ja hea ajaleht.

Mul ei sobi küll lehte kiita, aga pean ausalt tunnistama, et Eesti Päevalehe näol olen mina kui lugeja saanud endale ajalehe, mis mulle sobib. Hindan kõige rohkem vahest seda, et lehes ei ole pealetükkivalt palju negatiivseid emotsioone. Seal ei karjuta kõva häälega, et meil kõigil on Eesti Vabariigis väga halb elada, sest hinnad tõusevad ja kraanid tilguvad.

Kui ma ise ei saa ehk täiesti erapooletult suhtuda, siis näiteks ka mu abikaasa hindab päevalehte küllalt kõrgelt. Tõsi, ta on samas üsna kriitiline, nii et temalt saan ma esimese tagasiside. Ma võin talle küll kodus seletada, et meil pole kõike võimalik teha, sest ei saa ajakirjanikke igale poole saata, aga tema suhtub lehte ikkagi nagu tavaline lugeja. Ta ei taha ega peagi teadma, miks mingi asi on just nii tehtud.

Paljud lugejad kurdavad, et lehe formaat on liiga suur ning seetõttu olevat seda ebamugav lugeda. Miks siis EPL on nii "suur ja ebamugav" ajaleht?

Paljud asjad siin elus on veidi ebamugavad. Naistel näiteks on kindlasti ebamugav kitsa ja lühikese seeliku ning tikk-kontsadega käia. Ometigi nendega käiakse. Nagu ka laia kübaraga.

Maailma ajakirjanduse taditsioonide kohaselt on kvaliteetsed päevalehed suures formaadis. Näitena võib tuua Helsingin Sanomat, Dagens Nyheter, Washington Post, New York Times.

Ja meenutagem kasvõi Eesti ajakirjanduse traditsioone. Võtame näiteks esimese vabadusperioodi ajal ilmunud Sakala ja Päevalehe - mõlemad olid suureformaadilised. Alles hiljem tuli nn tabloid formaat ehk väike leht. Maailmas on aga väikeseformaadilised vaid õhtu- ja kõmulehed.

Samuti on suure lehe kujundus visuaalselt parem.

Kui me tahame olla kvaliteetleht, siis on kohustuslik olla suureformaadiline ning ma olen absoluutselt veendunud, et Eesti Päevaleht ilmub edasi suureformaadilisena.

Kui ma alguses tõin näiteks naisterahva, siis oleks hea lõpetada see teema võrdlusega meesterahvast. Meesterahvas peab ballile minema ülikonnas või smokingis, aga mitte teksades või dressides.

Kas uuel aastal on Eesti Päevalehes oodata ka mingeid muutuseid?

Uuest aastast ei ole Pühapäevaleht enam päevalehe tasuta kaasanne, kuid see-eest hakkab laupäeviti ilmuma Eesti Päevalehe nädalalõpulisa. Endiselt ilmuvad Kulutaja, Spordileht, TV-leht ja ärileht.

KRISTI PäRN