Margus Uba kuulab isa

22-aastane tennisekohtunik ja -kommentaator Margus Uba on lapsest peale kuulanud teleri vahendusel isa Toomas Uba (55) spordikommentaare. Ta on respektiga suhtunud isa lausutud vanasõnasse "Igaüks on oma õnne sepp".

Esimene mälestus seoses isaga on sporditeemaline. "Igal hommikul viis ta mu trenni, iga kord tuli ka järele," meenutab kuueaastasena tennisega alustanud Margus. Vahel mängisid isa ja poeg koos tennist.

"Spordiülekandeid olen samuti juba päris väiksena jälginud. Kogu perel, vennal (26) ja emal on spordipisik sees," ütleb Eesti paremaid tennisespetsialiste Margus Uba. "Ja kui isa kommenteerib ülekannet, on meil muidugi topelthuvi."

Margus on isa toel samuti spordireportaazhe teinud. Ta on kommenteerinud Eesti Televisioonile Federation Cupi mänge, olümpiamängude tennisevõistlusi ning Wimbledoni turniiri. Olles keskendunud tennisele, kavatseb ta teleülekannete kommenteerimist kindlasti jätkata. Tennisekohtunikuna maailmas ringi rändav poeg on sellel spordialal isast kompetentsem.

Küsimusele, kas isa vabal ajal kodus teleri ees ka võistlusi kommenteerib, vastab Margus: "Mind paneb hämmastama see, et ükskõik mis spordiala isaga koos vaadata, ta ei ole mitte kellegi poolt. Kui eestlased välja jätta. Aga tal pole lemmikuid. Ta ütleb, et teda ei huvita absoluutselt, kes võidab, vaid võistluse käik ja tulemuse tase."

Kas Toomas Uba Nõukogude Liidu ajal hiidriigi poolt polnudki? "Võib-olla ta eetris pidi olema, aga kodus küll ei olnud," vastab Margus.

Eesti Televisiooni sporditoimetuse juhil, kahtlemata Eesti kuulsaimal spordikommentaatoril Toomas Ubal on tulnud vastu võtta päris palju negatiivset kriitikat.

"Üldiselt ta ei räägi sellest," kommenteerib poeg. "Aga ma kirjutan sageli tema naljakaid lauseid üles. Ta helistab välisreisidelt tihti koju. Siis ma loen talle need laused ette. Igal juhul on parem isa reportaazhe kuulata, kui kellegi teise omi."

Margus tahaks isa eeskujul ka teisi alasid peale tennise kommenteerida, aga leiab endal liiga vähe ajakirjanduslikku jõudu olevat. Margus õpib Tallinna Pedagoogikaülikoolis neljandal kursusel inglise keelt.

"Isa sunnib mind tagant koolile rõhku panema, aga kui ma olen "viisteist" kuud aastas välismaal kohtunikuks, siis on raske kõrgkooli lõpetada," nendib Margus. Aga tal on meeles isa õpetussõnad: igaüks on oma õnne sepp, mistõttu endale laiskust lubada ei saa.