Marju Länik laulis Tšernobõlis kolm kuud pärast katastroofi

“Ma loodan, et mul ei ole enam kunagi põhjust esineda sellisele publikule,” meenutab Marju Länik kaugusse vaadates, “4000-5000 väga kurba ja sünget meest. Pisarad mööda põski alla voolamas.”

Tema oli üks neist muusikutest, kes üsna pea pärast Tšernobõli katastroofi sinna vägisi saadetud Eesti, Läti ja Leedu meestele kontserte andma komandeeriti. Ainuke eesti naislaulja,kes noil ärevatel päevadel tuumajaamas käis.

Augustis, kolm pool kuud pärast tuumareaktori plahvatust, astusid Marju Länik ja ansambel Mahavok Narva maanteel tollase sõjakomissariaadi ees bussi, et Tšernobõli, Pripjati linna sõita.

“Ega keegi suurest rõõmust käsi ei plaksutanud. Me olime Filharmoonia ansambel. Mina olin Filharmoonia solist,” ütleb Marju vaikselt ja räägib: “Oleg Sapožnin kutsus mu oma kabinetti ja ütles: “Tšernobõli tahetakse ilmtingimata naissolisti ja soovitavalt teid. Sundida ma teid muidugi ei saa.”

“Ma ei tea, kust temani see palve jõudis,” ütleb Marju, “Kas ministeeriumist või valitsuselt, aga mõistsin poolelt tema lauselt, miks sõit on vajalik.

Meiega koos sõitsid kaks polkovnikut ja tollane Filharmoonia asedirektor Josif Eidelkind,” meenutab ta. “Mida lähemale me Tšernobõlile jõudsime, seda vaiksemaks kõik jäid. Vähemalt mulle tundus nii.”

Küsimuse peale, kas hirmu ei olnud, teeb lauljatar hetkelise pausi ja naeratab mõtlikult. “Mis sellest kasu oleks olnudõ” küsib ta vastu ja lisab, et saab aru, miks sinna taheti naissolisti.

“Laagrites elasid tuhanded mehed. Kas nende käest küsiti, kas nad tahavad minnaõ” põhjendab Marju oma otsust Tšernobõli sõita. “Mõeldes sellele, et Eesti mehed on seal olnud juba kolm kuud, leidsin, et mis see paar päeva mulle ikka teeb. Eriti, kui ma saan neid aidata ja meenutada neile nende emasid, naisi, tütreid ja õdesid, keda nad polnud juba mitu kuud näinud.”

Eesti muusikud olid sel korral Tšernobõlis viis päeva. Reaktori 24 kilomeetri raadiuse ohtlikus tsoonis... “Käisime ka reaktorit vaatamas. 150 meetri kauguselt ja kolmeks minutiks,” räägib Marju. “Läbi bussiakna. Kogu aeg olid tasku küljes pisikesed andurid, mis mõõtsid kiirgust, ja gaasimaskid peas.

Me andsime neli kontserti, neljas laagris. Igal kontserdil oli vähemalt tuhatkond meest. Kõik väga tõsised ja nukrad. Laulu “Kui sul on raske” laulsin igal pool mitu korda. Alati toodi meeletult palju lilli. Jorjeneid, gladioole ja astreid. Aga need tuli kõik ära visata.

Mind hoiti tohutult. Esimese öö magasime kõik samasuguses muldonnis, kus katastroofi likvideerijad. Edaspidi aga tehti mulle ase bussi. Ja söödeti hoolikalt. Arvatavasti kusagilt eemalt toodud toiduga. Bussijuht tõi hommikuti kohvi ja... Kuidas seda nüüd öelda? See ei ole mingi saladus, et piiritus aitab kiiritust ära hoida, nii et igal hommikul, kui silmad lahti tegin, pistis polkovnik mulle piiritusetopka nina alla,” muigab Marju.

Ja lisab, et Eestist oli kaasas ka hulganisti puhast vett. “Bussis oli minu jaoks isegi pesemisvõimalus, et millegi kohalikuga kokku ei puutuks,” räägib ta. “Aga samas sai ära proovitud ka kohalik saun. Ukse taga oli kogu aeg valve. No ikkagi Marju saunas!

Meist ei saanud küll keegi kannatada. Kui midagi oleks olnud, siis oleks see juba ammu välja löönud,” naeratab Marju ja kiirustab koju oma uuele originaallaulule sõnu kirjutama. “Sellest saab hitt nagu harilikult,” pilgutab lauljatar silma 14 aastat pärast Tšenobõli katastroofi.

Mahavoki transpordimees reaktoris paar tundi pärast plahvatust

“Üks meie bändi transamees oli Kasahstanis sõjaväes. Tema aeg sai ümber täpselt sama päeva hommikul, kui Tšernobõli katastroof juhtus. Aga koju sõita tal ei lastud, selle asemel komandeeriti ta otse reaktorisse,” räägib Marju Länik.

“Ühena esimestest, kes plahvatanud reaktorisse appi jõudsid, rääkis ta meile hiljem mitmeid lugusid, mida ta vahetult pärast plahvatust seal nägi. Lugusid, mis ei kannata edasi rääkimist...

Praegu on ta täiesti elus, ainult halliks läinud,” tänab Marju õnne, et on ka neid, kes pääsesid kahjustusteta.

Mari KLEIN