MARJU REISMAA: Mis on kaitseväel pistmist kultuuripärandiga?

 (1)

1954. aastal sõlmitud Haagi konventsioon oli esimene rahvusvaheline leping, mis on tervikuna suunatud kultuuriväärtuste kaitsele relvakonflikti korral. Kultuuripärandi kaitse tähtsusest kirjutab Marju Reismaa.

Rahuaja riigikaitse seadus ütleb, et riigikaitse eesmärk on säilitada Eesti riigi iseseisvus ja sõltumatus, tema maa-ala, territoriaalvete ning õhuruumi lahutamatu ja jagamatu terviklikkus, põhiseaduslik kord ning rahva turvalisus. Aga siia loetellu tuleks vähemalt mõtteliselt lisada omariikluse sisuline eesmärk, mis on kirjas Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis: tagada eesti rahvuse, keele ja  k u l t u u r i  [autori sõrendus] säilimine läbi aegade.

Relvakonflikti korral on loomulikult esmane kohus kaitsta inimelusid, kuid tähtsuselt teisel kohal peaks olema loodus- ja kultuuripärand – see, mis annab meie elule ja riigile sügavama tähenduse. Selle vajaduse kurvaks tõestuseks on sagenenud etnilised konfliktid, kus rünnatakse meelega vastaspoole kultuuriväärtusi, mis ei ole sõjalised objektid ja mille hävitamine ei anna mingit sõjalist eelist praktilise lahingutegevuse mõttes. Eriti ilmekaks näiteks võib tuua Dubrovniki vanalinna pommitamise Horvaatias või Mostari silla hävitamise Bosnias ja Hertsegoviinas. 2001. aasta märtsis lasid Talibani väed õhku buda kujud Põhja-Afganistanis Bamianis. Ei rünnataks ju midagi, mis on eba-oluline... Vastupidi, rünnatakse kõi-ge tähtsamat, riigi või rahvuse alustalasid, identiteeti. Kahjuks ei taju kõik inimesed, et iga riigi ja rahva kultuuripärand on osa maailma kultuuripärandist ning et „vastase” kultuuri sümboleid hävitades muutub ka omaenda maailm kultuuriliselt vaesemaks.

Haagi konventsioon

Peale iga üksikisiku moraalse kohuse austada kultuuriväärtusi on mitmed riigid võtnud endale ka juriidilise kohustuse. 14. mail 1954. aastal Haagis alla kirjutatud ning 7. augustil 1956. aastal jõustunud konventsioon oli esimene rahvusvaheline leping, mis on tervikuna suunatud kultuuriväärtuste kaitsele relvakonflikti korral. Haagi konventsioonile viitavad ka 12. augusti 1949 Genfi konventsioonide I ja II lisa-protokoll (vastavalt artikkel 53 ja 16), mis võeti vastu 1977. aastal.

Kahjuks ei saa öelda, et nende lepingute põhimõtteid oleks maailma eri paigus toimunud relvakonfliktides sajaprotsendise edukusega ellu rakendatud. Julgen arvata, et ebaedu peamine põhjus on kriitilise tähtsusega huvirühmade poolt teema vähene teadvustamine. Kriitilise tähtsusega huvirühmade all pean silmas rahvusvahelisi sõjalisi organisatsioone, riikide kaitsevägesid ning muid sõjalisi ja poliitilisi otsustajaid.

Üle kogu maailma suurt kõneainet pakkunud Iraagi rahvusmuuseumi rüüstamine 2003. aasta aprillis on näide sellest, kuidas sõjaväe oskamatus ja/või tahtmatus kultuuriväärtuste kaitsmisega seotut põhjalikult plaanida tõi kaasa inimkonna kultuuripärandile korvamatu kahju. Jah, muuseum oli küll lisatud koalitsioonivägede poolt mitterünnatavate objektide nimekirja, kuid kahe silma vahele oli jäänud küsimus, mis saab p ä r a s t Bagdadi hõivamist (ühelegi üksusele ei olnud antud eriülesannet kaitsta muuseumi pärast lahingutegevuse lõppemist), kuna ei osatud arvestada sellega, et „tavaline iraaklane ei näinud muuseumi mitte kui hindamatute kultuuriväärtuste hoiukohta, vaid kui Saddam Husseini suveniiripoodi”. Nii kirjutab oma raamatus „Bagdadi vargad” USA merejalaväe reservkolonel Matthew Bogdanos (vt raamatust kohandatud artikli eestikeelset tõlget www.kul.ee).

See raamat, millest Hollywood soovib muide filmi vändata, on äärmiselt põnev ja silmaringi arendav lugemismaterjal, mis lükkab ümber mitmed eksiarvamused ja ajakirjanduses levinud legendid. Näiteks selgitab Bodganos „hommiku-uudiste armee ülemjuhatajatele”, nagu ta nimetab irooniliselt asjatundmatuid kommentaatoreid, miks ei oleks Iraagi rahvusmuuseumi päästmiseks piisanud ühest muuseumi väravasse „pargitud” tankist – just seda paljud väitsid. Need, kes ei ole kunagi lahingus olnud, ei saa aru, et kui üksik paigal püsiv tank mõjub küll peale vaadates ähvardavalt, siis tegelikult on see surmalõks. Kui eesmärk ei ole just enesetapumissioon, on vaja tankirühma ja nende kõrvale jalaväesalka.

Ometi ei ole Bogdanose eesmärk n-ö omasid (s.t koalitsioonivägesid) süüst puhtaks pesta. Ta ütleb väga selgelt, et rüüstamise süü lasub rüüstajatel ja Iraagi armee on vastutav selle eest, et 8.–11. aprillil 2003. aastal tekkis muuseumis kaos (kuna nad kasutasid muuseumi hoonet ja territooriumi lahingupositsioonina), mis võimaldas rüüstamisel aset leida. Kuid pärast 11. aprilli liigub süükoorem siiski koalitsioonivägedele. USA armee saabus muuseumi territooriumi kaitsma alles 16. aprilli hommikul kell 10.

Teadmatusest tulenev kahjutekitamine

Üks suur probleem on lihtsalt teadmatus – ka kogemata võib väga palju kahju teha. Hollandi kaitseväe reservkolonelleitnant Joris D. Kila (magistrikraad kunstiajaloo ja klassikalise arheoloogia erialal), kes osales kultuuriministeeriumi ja kaitseministeeriumi kutsel 2008. aasta alguses Tallinnas toimunud rahvusvahelisel konverentsil, näitlikustas seda järgmiselt: on teada juhtumeid, kus HESCO-sid (suured liiva- või kivipuruga täidetavad kotid, mida kasutatakse sõjalaagrite ja -kindlustuste barjääridena; lühend tuleneb firma nimest, kes neid valmistab) täideti arheoloogilistest paikadest võetud pinnasega, sealhulgas poti-, luu- jmt kildudega. Arheoloogiliste alade pinnas sisaldab endas palju olulisi andmeid, mis on kasulikud üksnes siis, kui eksperdid eraldavad need algsest asukohast. Kui seda pinnast kasutatakse HESCO-de täitmiseks, rikutakse paiga kontekst ja seda on arheoloogilisel uurimisel edaspidi väga raske või isegi võimatu kasutada. Veelgi hullemad on juhud, kui pärast kaebuse esitamist viidi pinnas n-ö loodusesse tagasi, aga puistati hoopis teisele arheoloogilisele alale, põhjustades sellega konteksti teistkordse rikkumise.

Ülalkirjeldatud tahtmatu kahjutekitamise probleemi saab lahendada vastava väljaõppega rahuajal, kultuuriekspertide hindamismissioonile kaasamisega juba enne konkreetset sõjalist missiooni ja sõjaväeliste kultuuriekspertide (ajutise) missioonile kaasamisega.

Õiguslik raamistik

Eesti on ühinenud nii 1954. aasta Haagi konventsiooniga kultuuri-väärtuste kaitse kohta relvakonflikti korral (jõustus Eesti suhtes 1995) kui ka selle kahe lisaprotokolliga (jõustusid Eesti suhtes 2005). Nende rahvusvaheliste lepingute riigisisese rakendamise lähtekohaks on kultuuriministri ja kaitseministri poolt 15. jaanuaril 2008 allkirjastatud koostöömemorandum. Selle eesmärk on kindlustada kultuuriväärtuste tõhus kaitse võimalike relvakonfliktide korral ja rahvusvahelistel rahutagamismissioonidel.

Haagi konventsiooni ja selle lisa-protokolle ei kohaldata küll riigisiseste rahutuste ja pingete korral, nagu mässud, üksikud ja juhuslikud vägivallapuhangud, kuid need abi-nõud, mida neis lepingutes nimetatakse – vara ettevalmistamine, hädaabinõude kavandamine vara kaitseks tulekahju ja varingute eest, ettevalmistused vallasmälestiste ümberpaigutamiseks või sellise vara nõuetekohaseks kaitsmiseks kohapeal –, on kindlasti omal kohal ka neil juhtudel. Samuti on neist abi looduskatastroofide (näiteks üleujutused) korral – meenutagem siinkohal 2005. aasta jaanuarikuu tormi, mis põhjustas kiire veetaseme tõusu nii Pärnus kui ka Haapsalus ja ohustas mitme muuseumi kogusid. Seetõttu on igati otstarbekaks käsitleda kultuuriväärtuste kaitset relvakonflikti korral üheskoos rahuaja kriisi-olukorra situatsioonidega – sellist teed on läinud näiteks Soome. Nende vastav poliitika kajastub „Ühiskonna elutähtsate funktsioonide toimimise tagamise strateegias”, mis toetab riigi iseseisvust, ühiskonna julgeolekut ja rahva toimetulekut kõigis julgeolekut puudutavates olukordades. Strateegia annab eri ministeeriumidele 50 strateegilist üles-annet, mille hulgas on ka kultuurivarade kaitse, ja see teema on paigutatud ühiskonna psühholoogilise kriisitaluvuse valdkonna alla.

Austria mudel

Niisiis, mis on relvajõududel pistmist kultuuripärandiga? Sõjaolukorras ei saa kultuuriväärtuste tsiviil-spetsialistid turvakaalutlustel kohapeal oma ülesandeid täita, s.t ühiskond sõltub täielikult sellest, kuidas kaitsevägi selle teemaga hakkama saab. Kui on vaja teha valik, kas üks või teine, siis on loomulikult inimelud tähtsamad kui „asjad”, kuid kuna kultuuriväärtuste hävimine mõjutab otseselt inimeste elukvaliteeti, siis tuleks ka nende hoidmisse panustada samasuguse hoolikuse ja hoolivusega. Küsimus on: kes ja kuidas peaks seda täpselt tegema? Eestil ei ole vahest mõtet end võrrelda Itaaliaga, kus tegutseb juba 1969. aastast karabinjeeride kultuuriväärtuste kaitse eriüksus (umbes 300 töötajaga), küll võiks meil teatud kohandustega rakendada nn Austria mudelit. Seal tegeleb selle küsimusega kaitseliit ja iga liidumaa juurde on määratud kaks kultuuriväärtuste kaitse ohvitseri; peale selle on kolm ohvitseri kaitseministeeriumis ja peastaabis. Tegemist on reserv-väelastest koostööohvitseridega (kokku 21), kel on üldjuhul kultuuripärandiga seotud tsiviiltöö – nii on nende hulgas näiteks arhitekte, raamatukogutöötajaid, kunstiajaloolasi. Nende ülesanne on kultuuriväärtuste kaitse planeerimine ja sõjaväeliste ülemate nõustamine (sh seoses rahvusvaheliste missioonidega) ning vajaduse korral sidepidamine kultuurimälestiste omanike ja vastavate tsiviilametkondadega. Peale selle vastutavad nad kaitseväe harimise eest antud valdkonnas ning koostavad õppe- ja infomaterjale.

Olen veendunud, et ka Eesti kaitseväes ja kaitseliidus leidub huvilisi, kellele see teema korda läheb – tuleb nad lihtsalt üles leida ja koos tegutseda selle nimel, et kultuuriväärtuste kaitse ohvitser oleks kaitseväe süsteemis samaväärselt aktsepteeritud kui näiteks sõjaväearst või -jurist.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare