Mark Soosaare planeerimatud skandaalid

13. dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivalil juhatasid kella seitsmest õhtul kella kolme-neljani öösel filme sisse ja lahkusid alles koidu ajal. Hommikul olid kella üheksa ajal juba külalistega kohvi joomas. Tundub, et sa suvel ei magagi?

Magama peab siis, kui saad. Festivali aegu lõpetasin kell neli öösel, magasin paar tundi ja sõitsin kell kuus hommikul Tallinna. Jooksin seal oma jooksmised ära, kümme- pool üksteist sõitsin tagasi. Enne Nurme silda magasin, kuigi sõita oli maru vähe jäänud. Ma magan päeval Valgerannas liiva peal nagu nastik.

Dokumentaalfilmide festivalist räägitakse, et selle pidamine ei tasu ennast Eestis ära. Ometi on festivali programmis kirjas toimumiskuupäevad kuni aastani 2007?

Kes seda lolli juttu on rääkinud, et ei toimu? Absoluutselt vale. See probleem võis olla aastatel 1992 või 1993, kui eestipoolset toetust polnud. Siis aitas UNESCO ellu jääda. 1989. aasta kevadel käisime Lennart Meri juures Pilviku tänaval. Festivalid toimusid siis oktoobris. Ta ütles, et sel aastal jääb festival ära, sest Eestil pole aega, Eesti peab ennast vabaks võitlema. Poliitika ja festival on seni paralleelselt toiminud.

Mulle on tehtud ettepanekuid, et festival toimuks üle aasta, lihtsam oleks korraldada, aga inimesed on juba harjunud arvutama, et iga aasta juuli esimesel nädalavahetusel algab festival ja esmaspäevast hakatakse filme näitama. Tänavu alustasime filmidega reedel, aga paljud tulid harjumusest ikka esmaspäeval. Nagu rongide sõiduplaane, nii ei tohi ka festivale ettepoole tõsta, ikka ainult tahapoole – ei tohi lasta tekkida tundel, et keegi on maha jäänud.

Miks teed oma plaane Pärnust lähtuvalt, sa räägid kunstinäitustest ja festivalidest Pärnu keskselt? Tallinnas oleks palju enam tänuväärset ja maksejõulist publikut. Mulle tundub, et sulle Tallinn lihtsalt ei meeldi?

Kui Pärnus midagi teha, siis tulebki seda teha Pärnust lähtuvalt. Näiteks Elisabeth Ohlsoni skandaalset fotonäitust "Ecce homo" näidatakse Uppsala toomkirikus, Stockholmis, Oslos, Viinis, siis Berliinis, Pärnus ja New Yorgis. Miks ta ei võiks niimoodi liigelda?

Mul pole Tallinna vastu midagi, aga seal tehakse üks lollus teise otsa ning seda on raske ja kahju vaadata. Tallinna intelligents on täiesti ükskõikne oma rahvustelevisiooni ja oma linna arhitektuurilise planeerimise suhtes – suurte asjade suhtes. Telekast vaadatakse nõukogude ajast peale ma-ei-tea-mis kanaleid ja saateid, aga mis programme terve eesti rahvas peab nägema, see Tallinna intelligentsile korda ei lähe. See võib tunduda tühine urgitsemine, kuid rahvuse seisukohalt on see suur probleem.

Kui eesti kunstnike või arhitektidega rääkida, siis selgub, et see, mis meil on, on linnades või õigemini linnas, aga seda, et meie arhitektuuri ja kultuuri juured on maal ja looduses, seda ei tunnistata. On ainult üksikud inimesed, kellega saab rääkida.

Pärnu kulgeb oma hedonistlikult rahul-olevat rada, siis sa riputad parki Raul Meeli kirjatud rahvuslipud, mudaravilasse Jean Rustini häbitult alasti vanainimesed, tänavu tahad sa kooli või kirikusse üles panna Ohlsoni Jeesuse Kristuse drag-queenidega püha söömaaega jagamas. Tundub, et sa planeerid igasesse aastasse skandaali – muidu ei püsiks need pildid kunstisaalis?

Skandaali on täiesti võimatu prognoosida. Ma ju ei teadnud, et Pärnu koguduse praost Andreas Põder ilma Ohlsoni näitust nägemata saadab linnavalitsusele kirja, et see näitus tuleks ära keelata. Niisugust mõttekäiku ette näha ei saa. Rootsis alustas see näitus oma teed Uppsala toomkirikust ja Sofia katedraalist Stockholmis. See näitus nõuab 200-250 ruutmeetrist pimendatavat ruumi, mida meil pakkuda pole.

Skandaalid pole kaugeltki minu eesmärk, nad tekivad paratamatult. On paratamatu, et tõeline kunst on ajast erinev või ees. Kunst on huvitav siis, kui ta on eriline, erinev sellest, mis ühiskonnas valitseb. Kahjuks juhtub kunstis see, et teose ümber keerlev lugu võib ulatuda üle kunsti enda väärtuse.

Tallinnas oleks sul palju igavam tegutseda, seal on inimesed rohkem ükskõiksed, aga sulle on vaja ärrituvat publikut?

Inimesi on igasuguseid, silmaklapilisust, kitsarinnalisust ja piiratust on ka Tallinnas. Inimesed arvavad, et kunst on hundinuiad kuuvalguses ja ujuvad luiged. Tegelikult võiks teha näituse hundinuiad ja luiged või põder päikeseloojangul. Võiks teha eesti kitsimaalijate konkursi: kellel on ilusam põder päikeseloojangul. Kui paned 5000 dollarise auhinna, tuuakse sulle uksetaha sületäis pilte...

1996. aastal osalesid kohalikel valimistel valimisliidus Mesilased ja jõudsid koos Pärnu edukama pudupoodniku Elmar Lepaga volikokku. Intervjuud andma asudes ütlesid sa, et enne valimisi kulub tähelepanu ära ja ega sa festivali ka muu pärast tee, kui et hääli koguda?

Ma ei ole veel kindlalt otsustanud, kas ma osalen. Kuristik selle vahel, mida inimesed saavad ja mida neile pakutakse, kuidas üldse rahvaga kõneldakse, on suur ja sügav. Üle selle on raske midagi toimetada. Vastavalt kohalike omavalitsuste seadusele peaks korraldama rahvaküsitlusi kõiki puudutavate probleemide osas. Volikogus irvitati ja öeldi, et see on poliitiline kirjaoskamatus, rahvas on loll ja sellega pole mõtet aega viita. Lähimal demokraatiamaal Soomes küsitakse elurajooni muutmisel rahva arvamust.

Meil Elmar Lepaga on käinud erinevates valimisliitudest kosilasi, kõik tahavad meie hääli saada, keegi ei taha meie arvamusi, nägemusi ega niiöelda isiklikke projekte toetada. Mis tähendab üldse isiklik! Uue Kunsti muuseum pole isiklik projekt. See on lihtsalt projekt, millele ma arvan, et minu jõud hakkab peale. Kosilased näivad arvavat, et meil on tohutu häda – pole hääli kuhugi panna. Mina olen individualistlikku kodanikuühiskonna pooldaja. Kui inimene mõtleb oma, mitte parteifüüreri peaga, on see riigi arenguks kõige parem moodus.

Millised on sinu suhted võimuga? 1991. aastal alustasid sa filmi Arnold Rüütlist ilmse lootusega, et temast saab president. Lennart Meri, kes esineb selles filmis kaksikportreteeritavana, on öelnud, et talle see film ei meeldi?

Alustasin seda filmi vara, rubla ajal. Esimene episood on sellest, kuidas Rüütel Ülemnõukogu esimehena läks George Bushi külastama ja Meri oli siis välisminister. Siis polnud eesti poliitika niimoodi pooldunud kui pärast esimesi Riigikogu valimisi. "Eesti esimene kodanik" sai valmis 1992. aasta jõuludeks ja näidati Eesti ja Soome telekanaleil ning 1994. aasta Berliini festivalil.

Meri portree on vähem välja arendatud, Merile see film ei meeldi. Samal ajal tegi Andres Sööt temast filmi, ma ei tea, kas see talle meeldib. Aga ma mäletan, et siis kui filmid töös olid, me Söödiga arutasime, et sellel, kelle kandidaat kaotab, on suurem võimalus teha parem film. Kunstis on publik kaotaja või kannataja poolel, elus on vastupidi.

Eelmisel aastal pidid koos Pedajasega hakkama tegema oma teist mängufilmi Lutsu "Soo" ainetel. See projekt jäi katki, kas dokumentaalfilm ei paku sulle kõiki võimalusi?

Need plaanid solgiti ära. Eesti Filmi Sihtasutus laiutas riigi rahaga, intrigeerides sellega Soosaaart, Lintropi ja Pedajast. Meie kultuuripoliitika toimib destruktiivses tähenduses edukalt.

Kümne-viieteist aasta eest tilkus jah süda verd, et ma pean kogu eluks dokumentalistiks jäämagi, et kogun veel ja teen oma stuudio ning hakkan mängufilme tegema, nüüd ma enam nii ei mõtle. Dokfilm on võimeline saavutama sedasama efekti, isegi enam kui mängufim. Inimesed vaatavad seda hinge kinni pidades ja unustavad ära, et tegu on dokumentaalfilmiga. Kuulus ameerika film "Armastus on pime", mis kõneleb kahest pimedast, kes abielluvad, oli tohutult hingeliigutav. Mul on neli lõpetamata filmi praegu lindis, tahaks need enne kui aastatuhande vahetus lööb, ära lõpetada.

Mark Soosaar

Sündinud: 12. jaanuaril 1946 Viljandis.

Ema Lydia Nirk-Soosaar oli maalikunstnik, isa Johan Soosaar hobuste tõuaretaja.

Õppinud: Viljandis, Pärnus ja Moskvas, paralleelselt elas nõukogude noore elu nii Audrus, Saleveres, Kihnus, Manijal, Ruhnus kui ka Venemaal.

Lõpetanud: 1964. aastal Viljandi C.R. Jakobsoni nim. keskkooli,

1972. aastal Moskvas, Üleliidulise Kinematograafia

Instituudi kinematografistina.

Töötanud: 1970–78 ETV rezhissööri-operaatorina, 1978-91 Tallinnfilmis, 1987-89 Eesti Kinoliidu esimees.

1987 asutas koos Lennart Meriga Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali, mis toimus tänavu 13. korda, 1992 asutas Chaplini Kunstikeskuse Pärnus, mis 1998. aastal sai ümber kujundatud sihtasutuseks Pärnu Uue Kunsti Muuseum. 1996 valiti Pärnu Linnavolikokku, mille viimases koosseisus oli haridus-ja kultuurikomisjoni abiesimees.

Perekond: kaks korda lahutatud, tütred Kadriann, Marie ja Tuule.