Oscarile ja Berliini Kuldkarule kandideeriv “Quills – markii de Sade’i mängud” näitab selle mehe julma ahistamist ühiskonna poolt, mille tulemusel võetakse talt ära oluline osa inimõigustest – õigus eneseväljendusele.

Filmis näidatud härra de Sade’i juhtumised aastal 1814 Charentoni vaimuhaiglas on segu ajaloolisest tõest ja väljamõeldistest. Stsenaristid põimivad faktidega osavalt motiive de Sade’i “Justine’ist”. Kõik koos seguneb viisil, mis tõstatab tänapäeval olulise ühiskondliku küsimuse: kui kaugele võib meedia minna oma vabadustega? Kas sõnavabadusel saavad olla piirid?

Küsimuse nihutamine de Sade’i isiku juurde ja tema ajastusse on väga nutikas. On ju põhilised inimõigused andnud meile just Suur Prantsuse revolutsioon, sealhulgas ka sõnavabaduse ja autoriõigused, millest kõneldakse “Quills’is”.

Karm doktor Royer-Collard (Michael Cain) saadetakse Charentoni uueks peaarstiks, et taltsutada markii de Sade’i kirjanikuindu. Nimelt toimetab pesutüdruk Madeleine (Kate Winslet) mehe käsikirju kirjastajatele, kes siis riivatu autori teoseid naudingunäljas rahvale trükivad. Film kujutabki arsti ja patsiendi traagilist võitlust viimase sõnaõiguse pärast. Mõlemad mehed on järeleandmatud. Markii mõtleb välja üha uusi viise, kuidas kirja panna oma kunstnikusõnum, doktor läheb oma patsiendiga üha karmimaks. Selleks, et takistada vägivalla propageerimist, lastakse võimutseda reaalsel vägivallal.

Kuigi linateos võiks olla üles-ehituselt kahe mehe duell, on ta keeruline ansamblifilm, kus mängib suurt rolli ka leebe abee Coulmier (Joaquin Phoenix), kes püüab haigeid ravida humaansel viisil. See on suurte näitlejate kokkumäng täis vihkamist ja leebust, kus ristuvad isiksused ja nende ideed.

Geoffrey Rush annab liha ja luu kuulsale libertiinile, kes on vaimukas ja veetlev ning oma veendumustes järeleandmatu. Kate Winsleti suurepärases meelas Madeleine’is näeb andumust markiile, kui ta loeb mehe töid, nautides huulte vahelt lipsavaid nilbusi. Caine’i roll ei kuulu ta parimate hulka, kuid on ekstra-klass igal juhul. Ka värvikad väikesed karakterrollid on suurepärased. Tegu on tõesti hullumajaga.

See on kostüümifilm, kuid mitte uhkeldav. Kostüümid mängivad kaasa, näiteks markii revolutsioonieelsest ajast pärit kulunud, kuid elegantne ülikond saab eriti tähtsaks detailiks.