Markko Märtin kulutab suu asemel rattaid
Sel nädalavahetusel Inglismaal lõppevad ralli maailmameistrivõistlused võib eesti ralliäss lugeda edukaks. Fordi tehasemeeskonna piloodina on Märtin esimesel täishooajal lõpetanud juba seitse etappi punktikohal ehk mahtunud maailma kuue parema hulka. Kodumaine telejaam reklaamib võistluste ülekandeid kui võimalust vaadata tulevase maailmameistri sõitu. Ralliasjatundjad lisavad, et Märtini tõus tippu on lähiaastatel täiesti reaalne. Mehes on olemas kõik vajalik – meeletu sihikindlus, andekus ning intuitiivsus.
Markko Märtini karjääri algusest peale jälginud ralliasjatundja Are Eller arvab, et head tulemused on plaanipärase töö vili. Seevastu mulluses mõõnas võib süüdistada altvedanud tehnikat. Elleri meelest olnuks Markko veelgi edukam, kui sattunuks Subaru tiimi asemel kohe Fordi meeskonda. Samas mängivad head juhused ja eluteele sattunud õiged inimesed meie ralliässa karjääris juba praegu suurt rolli.
“Markko on ralliautos lausa kasvanud,” sõnab autospordifänn Eller. “Juba tema isa võitis kodumaistel meistrivõistlustel medaleid. Papsi ümberehitatud Ladaga alustas Markko ka oma sportlasekarjääri. 17-aastaselt võistlema hakates sõitis ta juba väga kindlalt, olles isa kõrvalt paljud asjad endale selgeks teinud. Kui tema kaardilugejad võtsid rallit pigem hobina, siis Markko kindla sihina jõuda maailma tippu.”
Kinnise loomuga üksildane poiss. Märtini kaubamärgiks on kujunenud kinnine ja emotsioonitu olek. Suhtlemine pole kunagi kuulunud tema tugevate külgede hulka. Tartu lähistelt Võsulast pärit poiss armastas juba lapsepõlves omaette olemist või autoriteedist isa kõrval käimist. Kuigi Markko ema on soomlanna, räägiti kodus eesti keelt.
“Ta on ikka täitsa maalt pärit poiss,” räägib vanaema Ilme Märtin. “Isa oli sovhoosis autojuhiks ja üheskoos nad askeldasid. Ega seal lähiümbruses polnudki teisi lapsi, kellega mängida. Ta on pere ainus laps.”
Ka Märtini algusaastate paarimees Hardi Zupping hindab Markko isa rolli. Ühekandimehed Zupping ja Märtin tegid 1996. aastal Tallinna rallil ilma Markko isa abil ostetud neljarattaveolisel Ford Escortil. Oli risk, et laenuraha toel muretsetud sõidukist jääb kraavisõidul järele vaid vrakk, kuid võistlus tõi hoopis edu.
“Märtinil on hämmastav analüüsivõime,” sõnab kunagine paarimees. “Ta suudab peale sõitu detailselt meenutada iga kurvi ja pööret ning arvestab, kus oleks saanud meetri võrra kiiremini.”
Isa Kalju Märtinit pojast rääkima meelitada on aga sama keeruline kui tema järeltulijat. Poeg on selles osas nagu isa suust kukkunud.
“Minul pole midagi öelda, mina ei tea midagi,” pareerib ta küsimusi üha kasvava sõjakusega. Kui veel pahaaimamatult tuua võrdlus Asmerite isa-poja tandemiga, lisab Märtin-seenior halvakspanevalt: “Ega mina pole miljonärist ministrihärra, minul pole teiega midagi rääkida.”
##Unustusse jäänud abimehed. Märtini kohta öeldakse, et mees on ehitanud endale ümber kõrged müürid ning kaevanud sügavad kaitsekraavid lisaks. Sõnaahtraks on Markko muutnud ka oma Tartu Tamme Gümnaasiumi päevilt pärit tüdruksõbra Evelin Kivimaa, kes keeldub alati mistahes kommentaaridest. Ralliässa terava keele kartuses ei julge klassivennad oma nime alla rääkida sedavõrd süütust asjastki nagu ühised korvpallimängud.
“Ärge nüüd Märtinist ainult kui inglitiibadega sangarist kirjutage,” põrutab seevastu tema endine kaardilugeja Robert Lepikson. “Ta kipub unustama, et peaks olema ülitänulik kunagisele paarimehele Toomas Kitsingule, kes organiseeris kogu sõitudeks vajamineva raha. Ilma selleta sõidaks Märtin veel praegugi Tartu metsade vahel!”
Rahal on rallispordis peaaegu sama suur osakaal kui sõitja andekusel. Asjatundjad lahkavad edukusevalemi kaheks - 50% meeste võimekust ja annet ning teine 50% ülihead tehnikat.
Oma esimesel rahvusvahelisel võistlusel sõitis Märtin koos kaardilugeja Lepiksoniga viimase muretsetud spetsiaalsel tehaseautol Toyota Celica. Edasi jätkati paarisrakendis Kitsinguga ning sõitudega MM-etappidel jäi Märtin andeka piloodina silma Subaru tehasemeeskonnale. Kui seni oli rahastajate leidmine ja vajalike kontaktide sõlmimine Kitsingu õlul, siis nüüd hakkas Märtini karjäär näitama märke raha tagasiteenimisest.
Rallipaar läks lõplikult tülli. Autoringkondade inimesed tõdevad, et tegemist oli algusest peale iseloomult sobimatute tüüpidega: kaks kõva kivi ei jahvata head jahu. Märgitakse ka seda, et kui üks jookseb raha leidmiseks jalad rakku ja teine keerab ainult rooli, siis tahab ka see esimene hiljem tulust osa saada. Ongi pahandus majas.
Miski ei sulata jääd. Eesti spordiajakirjanikud ja ralliringkondade mehed on avalikult Märtinist rääkides napisõnalised, öeldes vaid: “Andekas ja sihikindel.” Neljasilmajutuna lisatakse, et tegelikult ei peeta ralliässa omaks poisiks ei kodumaal ega piiri taga. Märtin olevat põikpäine ja sallimatu. Rallimaailma staarid on enamikus elurõõmsad pullivennad, kuid isegi võistlustele järgnevatel pidudel napsi võttes pole keegi näinud, et Märtin jäiga kesta seljast heidaks. Temaga suhtlemine olevat peen kunst, sest üheainsa äpardunud küsimusega võib Märtin kontaktile pikaks ajaks kriipsu peale tõmmata.
Eestlase karjääri miljonitega toetavad sponsorid tahaksid aga rallituusa rinnale kleebitud logoga mõnikordki pikemalt teleekraanil nähtaval olla. Fordi tiimiga sõlmitud lepingus on Märtinile seetõttu sisse kirjutatud kohustus anda teatud hulk intervjuusid.
“Kui Märtin oleks loomult sarnane näiteks Allar Levandiga, tuleks see ralli järelkasvu tekkimisele tohutult kasuks,” ütleb ETV spordijuht Markko Kaljuveer diplomaatiliselt. “Noored poisid kuulaksid põlevi silmi tema kogemusi. Samas on Markko külm närv ja kaalutlev loomus talle töös ka kasuks.”
Viimast väidet kinnitab ka ainsa eestlasest mehaanikuna Fordi meeskonnas töötav Juss Roden. Ta nimetab Märtini plussiks sedagi, et stabiilse sõidustiiliga mees ei lõhu autot, oma tähtsaimat töövahendit.
Näitas teed maailma rallisse. Markko ei tee midagi uisapäisa ning sõidab täpselt sellise piiri peal, milles ta on raudselt kindel. Juss Rodeni sõnul ei taba Märtinit pea kunagi võistluseelne ärevus, vähemalt välispidiselt seda välja ei loe. Tehnikarikke tõttu võistluse katki jätnud, ei peksa eestlane jalaga autot ega karju kahele poole roppe sõnu. Saatus on Markkot siiani hoidnud ka raskemate vigastuste eest.
Lisaks tippmehaanikuks olemisele nähakse Rodeni rolli vahemehena Märtini suhtlemises suursponsori kütusetransiidifirma E.O.S.-ga. Roden ise arvab, et firma hollandlasest juhi Arnold Lugtmeijer ja ralliäss saavad ka tema mahituseta igati hästi läbi. Tänu sellele saab kodumaine publik suviti kaasa elada Märtini kihutamistele Lõuna-Eesti teedel E.O.S.-i rallil.
“Ühte tähtsat asja ei tasu Märtinist rääkides unustada,” lisab lõpetuseks Markko Kaljuveer. “Ta on tõestanud, et väiksest Eestist on võimalik tõusta tipprallisõitjaks. Paljudele on selline siht tundunud utoopiana. Märtin pole selles aga kunagi kahelnud ning võibolla aitab see suhtumine süstida julgust ka teistesse meie autosportlastesse.”
