Märkmeid olematutest bändidest
Kiwa poolt aeg-ajalt korraldatav ja dirigeeritav Olematute Bändide festival tähendab kunsti ja samavõrd muusikat, diskot, kontserti, pidu või peaaegu ükskõik mida, kujutades antud juhul endast ühtlasi Tartu kunstikuu avaüritust.
Kuu, mis avatakse lõpuks täpselt kuu keskel – kas pole sümboolne? See viitaks nagu ühemõtteliselt kunstikuu puhtformaalsele, ülalt peale surutud laadile – mis on muidugi juba kultuuripoliitiline küsimus ega puutu festivali.
OBF lubas “(pseudo)kontseptuaalseid, nihilistlikke, kategoriseerimatuid, mitte-stiilis esinejaid, heliloojaid, performance’eid ja projekte” ning täitis oma lubaduse muljetavaldava täpsusega.
Enamik mitte-stiili esindajaid olid ühtlasi (vähemalt pealtnäha) ka mitte-siitilmast. Nt internetibard “http://www. hot.ee/ laidam” Ants Laidam ja Õunaviksi mr “pahupidipööratud potekatega” Erkki Hyva. Nende kontsert oli umbes sama uskumatu kui selle aset leidmise fakt ise. Sedasama võib julgelt öelda ka ülejäänud esinejate kohta, kuid Hyva ja Laidam olid teatavas (äraproovitud) mõttes kõige autentsemad ja huvitavamad.
Nihilistlik elektrooniline vabadus
Suurem osa festivalist möödus kõikvõimalike numbrite tähe all, mida sooritasid ei-tea-kust ilmunud “performandid”. Need vaheldusid enam-vähem sõnulkirjeldamatute gruppide sooritatavate improviseeritud või totrate esinemiste ning Kiwa jt dj-dega. Asja (veel üheks) ideeks oli Cabaret Derrida, oletatavasti dadaistide Cabaret Voltaire’i tänapäevane poststrukturalistlik variant.
Programmilist dadaismi oli omajagu: Anders Härm jõi end oma programmilise ettekande ajal programmiliselt täis, kõlas Anne Pseudoveski hommage nõukogude sündipopile, esines Mr Para (“oma autoga”), samuti “naisperformance’i roosa kardinalitar” Sybilleneeve. Tuntumatest artistidest ilmusid lavale Mihkel Kleis/Edasi ja Plastic Whore Thing.
Bändid, nagu ka festival ise, võivad ju olla olematud, aga selge alternatiiv “tegelikkusele” – klubikultuuri hallusest räigelt eristuv nihilistlik elektrooniline vabadus – on olemas.
