Karolinska Instituudi Nobeli komitee ametlikus teadaandes on öeldud, et preemia saadakse rakutsükli võtmeregulaatorite avastamise eest.

Nende meeste tööd on andnud olulise panuse meie teadmistele sellest, kuidas meie organismi ehituskivid – rakud – paljunevad ehk jagunevad, millised mehhanismid kontrollivad seda protsessi. Rakkude paljunemistsükkel ehk rakutsükkel on jagatud kindlalt piiritletud osadeks.

Igas neist osadest on oma kontrollmehhanism, mis tagab et järgnev osa ei alga enne, kui rakk selleks valmis on.

Näiteks on olemas kontrollpunkt, mis “keelab” rakul alustada jagunemist enne kui pole viidud lõpule meie geneetilise materjali – DNA- duplitseerimine. Kui see kontrollpunkt mingil põhjusel ei tööta, siis saavad raku jagunemise käigus tekkinud tütarrakud enesele mittetäieliku ning ebavõrdse hulga geneetilist materjali ja ei ole võimelised normaalselt funktsioneerima.

Vastavates kontrollpunktides toimivad erinevad valgud. Just sellised valgud ning neid kodeerivad geenid avastasid tänavuse Nobeli preemia laureaadid.

Samuti postuleerisid nad raamistiku, mille kaudu need valgud omavahel suhtlevad ja üht voi teist kontrollpunkti reguleerivad.

Leland Hartwell on avastanud üle saja sellise geeni. Üks neist geenidest, mida kutsutakse “Start” on absoluutselt vajalik iga rakutsükli esimese kontrollpunkti läbimiseks.

Paul Nurse avastas ja kirjeldas valgu nimega CDK. CDK on ensüüm, mis on vajalik iga rakutsükli puhul ning mis toimib läbi fosforhappe jäägi lisamise teistele valkudele. Fosforhappe jäägi lisamine on väga oluliseks modifikatsiooniks, mis reguleerib valkude aktiivsust.

Tim Hunt avastas perekonna valke, mida kutsutakse tsükliinideks. Tsükliinid omakorda reguleerivad CDK aktiivsust.

Väga olulised on antud avastused mõistmaks vähi teket. Vähirakkude puhul on rakutsükkel sassis. Peaaegu alati on tsükkel kiirem kui normaalsetel rakkudel. Peaaegu alati on kontrollmehhanismid, mis sunnivad normaalseid rakke enne jagunemist kasvama ja korrektselt duplitseerima DNA-d, vigased. Samuti muudab rakutsükli kontrollpunktide vigasus vähirakud suhteliselt sõltumatuks lähedalasuvatest normaalsetest rakkudest, mis tagab vähirakkude suure eluvõime ja mobiilsuse.

Juba praegu on käimas kliinilised katsed, kus proovitakse mõjutada rakutsükli kontrollpunkte spetsiifiliselt vähirakkudes, suunates nad surema ja sellega ravides inimest kasvajast.

Ilmselt just antud avastuste mõju vähitekke mõistmiseks ja potensiaalseks vähiraviks oli oluliseks põhjuseks, miks seekordne preemia just neile meestele määrati.

Kuid need mehed ei uurinud vähiteket. Kaks neist -- Paul Nurse ja Leland Hartwell uurisid pärmseeni ja Tim Hunt hoopiski merisiilikut.

See, et rakutsükkel ja tema kontrollpunktid toimivad samamoodi nii pärmides, merisiilikutes kui ka inimestes, selgus hiljem. Samuti ei olnud ajal, mil nad seda tööd tegid (eelmise sajandi hilised 70-dad ning varased 80-dad aastad) sellel ilmselt mingit otsest praktilist valjundit. Vähiteraapiast ainult unistati tol ajal.

Nad tegid lihtsalt väga head fundamentaalteadust, uurides oma meelisorganismide elutegevust, mille tulemused sai üle kanda inimesele. Juhtus nagu alati – head rakendusteadust saab teha ainult heade alus- ehk fundamentaaluuringute baasil.

Ja lõpuks. Kui Sir Paul Nurse-ilt, kes löödi 1999 aastal inglise kuninganna poolt rüütliks tema teenete eest rakubioloogia teaduse edasiviimisel, küsiti mida ta preemiarahaga teha kavatseb, vastas ta: kavatsen vahetada oma vana Kawasaki mootorratta uue ja võimsama vastu ja osta 500 cm3 masina. Suured teadlased ei ole mingid nohikud ja luuserid.

Marko Piirsoo on Tallinna Tehnikaülikooli doktorant