Mart Taevere õigluse jahil
Esimesed kaks iseseisvalt tehtud lõiku Eesti elust valmisid Mart Taevere (51) käe all 1981. aastal ja need olid paratamatult kantud ajastu vaimust. “Need, tollasesse kinoringvaatesse “Nõukogude Eesti” mõeldud palad, mis ekraanile ei jõudnud, olid loodusmees Fred Jüssist ning trammijuht Hugost, kes öösiti vanaaegse sahktrammiga trammiteed läbi sõitis ning rööpaid puhastas,” meenutab Taevere. “Et Fred Jüssi oli üks 40 kirjale alla kirjutanu, siis ei pääsenud ringvaatesse ka Hugo lugu.” Jüssist tehtu jõudis kolm aastat hiljem poliitilise sula harjal siiski kinoekraanidele, Hugo lugu jäigi riiulile.
Taevere tehtud esimest ringvaadet kuluks vaadata juba ette laineid lööva “Sigade revolutsiooni” tegelastel – see jutustas Emmaste õpilasmaleva rühmast 1982. aastal.
Ärkamisajast on Taeverel koos Andres Söödiga – teda ning Peep Puksi peab Taevere oma õpetajaiks – ette näidata film “Rahvamaja”, mis jutustas Jõelähtme kultuurimajast ja kohalike kultuuritöötajate fanatismist. Tagantjärgigi raske otsustada, oli see komöödia, tragöödia või lihtsalt nõukogude tegelikkus.
Edasi tulid ringvaated ja tõsielufilmid Ülo Nugisest, Karl Vainost, sinimustvalgest lipust, Artur Taskast, lastekodulastest, enesetapjatest...
ETV saatesari “Teateid tegelikkusest” on Taevere kui dokumentalisti jaoks üks olulisemaid ettevõtmisi. Kui lõpuks otsad kokku tõmmati, üritas Taevere kõik tehtu ühe pika kirjarulli peale üles lugeda. “278 saadet, aga siit võivad mõned ka puudu olla,” ütleb ta rulli harutades. Tema enda kontosse jääb neist poolsada.
Taevere tegelased on enamasti lihtsad, elu hammasrataste vahele jäänud inimesed. Aga mitte ainult. Ta on saanud kaamera ette rääkima Kaagvere tüdrukuid, prügimäeelanikke, prostituute, peaministreid ja presidente. “Kõige rohkem aega kulus autopommiplahvatuses ainsana ellu jäänud mehe nõusse rääkimiseks.
Istusime tund aega mehe voodiserval, aga lõpuks oli ta valmis meiega suhtlema,” meenutab Taevere.
Viimastel aastatel on Mart Taevere üks politseilugude sarja “Avatud toimik” tegijatest. Ta on küll pisut nõutu, kui arutleb, kas ikka on õige ja hea, kui Eesti 10 populaarsema telesaate hulgas on kolm politseisaadet. Taevere meelest ei peaks vägivalda teleekraanil nii palju näitama ja tõtt öelda kõnelevad tema lood tihtilugu küll vägivallast, aga võigastest kaadritest püüab ta hoiduda.
“Seda tööd tuleb teha nii, et julgeks ka teine kord samasse kohta tagasi minna ja inimestele otsa vaadata. Ei tohi võidelda õigluse eest sedasi, et teed kellelegi teisele asjatult haiget.”
Seoses uute valupunktide tekkimisega Eesti elus on Taevere kui dokumentalisti vaatlusväljas viimastel aastatel sellised teemad nagu noored ja vägivald, noored ja narkootikumid. Hetkel on Mart Taevere lõpetamas Eesti-Soome ühisfilmi “Valge tee” narkootikumide liikumisest Tadikistani-Afganistani piiri äärest kuni Helsingini.