Märtsi kolmas nädal: liiri-lõõri lõoke

Hang vajub silmanähtavalt madalamale... sulab sulinal teed mööda jõe poole. Siiski! See ei ole enam sulin, see on lõoke!

Sama kannatamatult nagu me enne jõule lund ootame, sama kannatamatult ootame nüüd selle sulamist. Tasapisi kühveldame hangesid labidaga madalamaks ja rõõmustame iga väljailmuva rohelise laigu üle. Just nimelt rohelise, sest need kohad, mis olnud ka talvel tuisu tõttu paljad, on nüüd vanakulused. Aga see on ka aeg, kui päike sulatab kogu oma hingejõuga, aga samal ajal lehvib üle taeva potisinine tormilipp ja süngest talvesaadikust sajab alla hiigelsuuri räitsakaid, hetkega on kogu maa taas valge. Eelmise nädala keskel tuli mu keskmine tütar koolist koju ja hõiskas, et nägi keset asfalti roomamas… ilusat karvast päevakoera. Rõõmustasime koos selle kevade saadiku üle, kuid hetke pärast kerkis Tartu loodekaarde tihe pilveloor ja taevast mässas alla ainult kevadele omane korralik lumetorm. Kümmekond sentimeetrit uut lund. Tütre mure oli suur, vaene päevakoer! Aga kevadloomad on harjunud selliste üllatustega, hommikuks oli enamik lumest sulanud ja küllap jätkas liblikaröövik oma teed.

Kajakakevad

Aga lumetuleku piiriga kaasa tantsivad nüüd ka linnud. Kord tormavad nad rannast sisemaale, et hõivata paremad pesitsuspaigad enne teisi, siis aga nihkuvad taas kinnikülmuvate lumesulaloikude eest taas rannikule. Tartus toovad kevade igal aastal kajakad. Kuigi vahel tundub, et nad on ju alati kohal, siis ühel hetkel on taevas tõesti kolmnurkseid lendajaid tihedalt täis. Kui järgmisel hetkel istub Anne kanali jääl suurem parv kajakaid, siis võib öelda: „Kevad on käes!”