12.03.2012, 02:00
Märtsi teine nädal: kevad laulab sulavulinal
Tilk-tilk-tilk! kobistab vihm mu akna taga. Siis jääb kõik vaikseks. Sahinal langeb laia lund, nii suureräitsakalist, et ei näe kolme meetri kauguselegi. Ilmataat heitleb: hetkeks saab külm võitu, ja siis veab jälle tilkuva kevade poole.
Sügava udu rahu vajub voogudena Tartu peale, mähib udulinikusse majad ja puud. Varblased, kes veel eile samal ajal rõõmsalt silpsusid, on vakka. Mis sealt nüüd tuleb, kas uus lumepilv või tõotatud soojalaine? Öösel krõpskaane saanud lumesulaloik hakkab taas läikima, tänava äravooluauk laulab sulisevat kevadlaulu. Eeh, ja viimase kössis lumememme porgandnina otsas on tilk… Tilk-tilk! langeb lumemehe nohu väikesele jääkuhjale ja… potsti! kukub sinna ka oranž nina. Tõesti, valge lumevalvur, sul on aeg ära voolata – voolata joogiveeks janustele viljapõldudele ja puhkevatele lilledele. Kohe-kohe on nad ärkamas-tärkamas.