AGAPE. PÜHAPÄEVAL, 1. OKTOOBRIL 16.30 ETV Avastades, et ETV on oma saatekavva võtnud igavikulisi teemasid käsitleva originaalsaate kujutasin ette, et tegemist on Rein Raua juhitud "Vita brevise" või vähemalt Jaan J. Leppiku "Kaheteistkümnenda tunni" analoogiga. Pool tundi mõistuslikult põhjendatud juttu arukate inimeste suust mõjub televisioonis vohava lameduse taustal alati hästi.
Ka saatetutvustus kinnitas, et "uus saatesari tegeleb inimeseks olemise tänaste küsimustega ja otsib koos religioossete ja ilmalike inimestega neile vastuseid." Ei suutnud tõesti kujutleda, et tegemist on pigem usupropagandaga. Võimalik, et väärmulje jäänuks olemata, kui saatejuhi nime ees oleks Väike-Maarja ja Simuna koguduse pastor Tauno Teder, külalisteks aga baptist Ingmar Kurg, katoliiklane Philippe Jourdan, luterlane Randar Tasmuth.
Iseenesest pole ju midagi halba selles, et usku püütakse televisioonis propageerida. Olen seda meelt, et religioon on parim vahend, et vaos hoida massinimeste tumedaid kirgi. Või, nagu õigesti ütles Eesti Onkoloogiakeskuse psühholoog vaadeldud saates, usklik inimene leiab rasketel hetkedel lihtsamalt vastuse küsimustele, millele üheseid vastuseid võib-olla ei olegi. Sedagi, et üks luterlane, katoliiklane ja baptist ühes stuudios istuvad, juhtub kaunis harva. Nendevahelist diskussiooni kuulaks meeleldi.
Ent just seda diskussiooni ei sündinud. Mehed vastasid Tederi küsimustele reas nagu oreliviled. Vastuste põhisisu oli üks: kui tore on olla ristiinimene.
Oh, kuidas ihanuks stuudiosse mõnd Ervin Õunapuu taolist andekat paganat! Kahju, et Eesti kirikuinimesed ka seekord sedavõrd vaatajakaugelt oma sõnumit esitasid.
