MACBETH. DOKUMENTAALFILM. KOLMAPÄEVAL 20.00 K2.
Pool tundi Arbo Tammiksaare ja Andres Maimiku filmidokumenti Aivar Pornokunn Palumäega pakub ekstreemseid elamusi. Kaamera, mis on nii lähedal tabudest üleastunule libiseb ka ise märkamatult tabude joone taha, flirtides ideedega, kus ei puudu oht ja patoloogia.
"Macbethi" tegijad on jälgijad, peaaegu et kaasaminejad. Nad liiguvad koos Pornokunniga mööda ta "näitlejate" värbamise rada, teevad kaasa valmiva "kunsti" loomingulise protsessi. Kõik on näidatud nagu ta on, ei mingit hukkamõistu ega kiidulaulu. Otsustagu vaataja ise, mida arvata "näitlejakarjääriga" neiusid hullutavast naistemaiast kunstijüngrist.
Kaamera on objektile liig lähedal. Mitte füüsiliselt, vaid idee poolest. Pilt justkui teeks kaasa seda "Macbethi" ja vaimustub sest Soodomast ja Komorrast, mille taga on hämarad ihad, tuntuks saamise naiivne soov ja enamasti inimlik rumalus. See on nii ehe, et läheb esteetilise piiri taha, lakkab olemast kiretu dokument.
Paradoksaalsel moel film omakorda estetiseerib Aivar Palumäe campi. Filmitegijatel puudus oma mõte, mida jõulisele mehele vastukaaluks seada. Tuleb tunnistada, et jäädi Pornokunnile alla.
Ei imesta, kui meie valvas pornokomisjon "Macbethi" pärast näitajatega kana kitkuma hakkab. Sest kuskilt läheb piir elu ja filmidokumendi vahel. Ja kunstniku asi on pidada siin täpset joont. Mis ei tähenda, et kaamera midagi varjama peaks.
