NARRATIIV, KOLMAPÄEVAL KELL 22.20 ETV Mõnel saatelõigul või saatel kohe ei ole algust ja nii oli ka viimase kirjandussaatega "Narratiiv". Et hakkab kohe peale keskkohast ja läheb sealt edasi. "Narratiiv" pakkuski rea toredaid videolõike, kõik hakkasid peale keskkohast.
Aristoteles on rääkides draamast määratlenud teose alguse, väites, et enne algust mitte midagi ei ole. Algus tekib ei millestki ja ei tohiks olla küsimust, miks ja kuidas ta tekkis. Saate esimeses lõigus arutlesid lugupeetud literaadid Märt Väljataga ja Kalev Keskküla luule üle. Kohe esimestest kaadritest peale. Miks nad seda tegid, jäi arusaamatuks. Lõpuks jõudsid nad ka ise arusaamisele, et kaasaegsest eesti luulest ei ole suurt midagi rääkida...
Samamoodi hakkasid keskkohast kõik teised lood. Vello Salo rääkis raamatutest oma elus, Debora Vaarandi ja Tiit Pääsuke rääkisid värvidest ja tundmustest. Ja ikka jäi kummitama küsimus, miks nad seda tegid, sest arusaamatuks jäi ka eelnev tee, mis neid nende arutlusteni viis. Ega saates esinejatel ei olnud iseenesest midagi viga, neil oli oma sõnum edastada. Ja see ei ole nende süü, et nende sõnum algas hoopis telelõikude keskohaga. See on tegijate asi, midagi või kedagi sisse juhatada. Seletada lahti, miks ja kuidas üks või teine teema ja inimesed vaatajate-kuulajate-lugejate ette jõuavad.
Nii olemegi jõudnud nonsensini, alguseta narratiivini, kus laiutab vaid keskkoht. Õnneks on see keskkoht kobe, ja täiesti olemas on õnneks ka lõpp, sest saate aeg saab otsa ja tuleb see, pärast mida midagi ei ole. Täiesti Aristotelese järgi.
