Meeste maailm
Marokosse tasub sõita sealsete inimeste pärast, sest särasilmsed ja suhtlemisaltid kohalikud mõjuvad eurooplasele aeg-ajalt lausa tulnukatena teiselt planeedilt.
Esimeseks üllatuseks Marokosse saabujale on ilmselt see, et kõik tahavad teiega hirmsasti suhelda. Tirivad kättpidi oma poekesse, pakuvad teed ning soovivad sõbraks saada. Nende kõigi all on mõeldud muidugi mehi, sest araabia naised on väga tagasihoidlikud, kodused ning jalutaval sammul neid tänaval uitamas ei kohta. Kaetud nägudega olevusi võib kõige enam silmata turgudel sisseoste tegemas, lapsed rätiku abil selga seotud. Vaid 20% Maroko naistest käib tööl, ülejäänud on hõivatud suure pere eest hoolitsemisega. Muide, selle riigi tööl käivate naiste protsent on suurim Aafrika mandril.
Mehed on need, kellega turist puutub kokku nii teenindusasutustes kui ka õhtuti tänaval. Nad on hämmastavalt sarnased: lühikest kasvu, kõhnapoolsed, vuntsidega ja alati naeratavad. Põhjamaa heledanahalised naised meeldivad neile pööraselt. Rohked komplimendid, küllakutsed ja lubadused kostitada omavalmistatud rahvusroogadega on nipid, millega püütakse mõjule pääseda. Ilmselt saavad need eestlannad, kes kodumaal tähelepanuvaeguse all kannatavad, sealsete aadamapoegade abiga oma enesehinnangut tõhusalt tõsta. Isiklikku privaatsust hindavad naised käivad aga nädalase turismireisi lõpuks langetatud pilguga, sest kellelegi otsavaatamine tähendab automaatselt tutvumissoovi.
Sündinud kauplejaks
Nii turul kui ka pisikestes poekestes (suuri supermarketeid sel maal ei leidu) öeldakse teile kauba hinnaks esmalt kosmiliselt suur summa. Marokolased on nimelt kirglikud kauplejad, nad tahavad iga ostjaga läbida tingimise rituaali. Nad tabavad kohe ära, kas te oskate seda kunsti või mitte. Nii võib esialgselt 600 dirhamit (umbes 900 krooni) maksnud nahkvesti saada kätte vaid 100 dirhami eest. Alla tuleb kaubelda peaaegu kõiki hindu. Ostmisel tuleb ettevaatlik olla ainult väärismetalli puhul, sest kui selle hinda õnnestub üle 10% alla tingida, siis on enamasti tegemist võltsinguga.
Kogu müümise, ostmise ja tingimise meka on koondunud turgudele. Sealt soetavad kohalikud kõik eluks vajaliku. Turu suurel territooriumil on üsna lärmakas ning igal sammul tungib ninna mõni eksootiline lõhn või lausa ebameeldiv hais.
Ostmishuviline turukülastaja leiab eest kuhjade viisi erinevaid maitse- ja ravimtaimi ning hulgaliselt õlisid. Araablased nimelt usuvad siiralt viimaste imettegevasse jõusse. Iga tõve või hingehäda ravimiseks on olemas õli või rohutee. Turistil ei tasu imestada, kui mõni kohalik kaupmees tõmbab ta suurde ravimtaimi täis putkakesse, paneb istuma ning esitab umbes tunniajase õlide ja maarohtude esitluse. Ta oskab teil pea nii segi ajada, et lõpuks lahkute sealt kahe pisikese ravimtaimenutsakaga, olles maksnud selle eest 100 dirhamit (ca 150 krooni). Ja usute siiralt, et nüüd olete õnnega koos.
99% marokolastest on muhameedlased ning nende ellusuhtumist ja kombestikku mõjutab suuresti usk. Palvetamist võetakse väga tõsiselt ning keskealised ja vanemad inimesed tegelevad sellega lausa neli korda päevas. Kui majad, poed ja tänavad jätavad külalisele üsna räpase mulje, siis kohalike usin käte ja jalgade pesemise komme on muljetavaldav. Näiteks enne mosheesse sisenemist peab käsi-jalgu pesema kolm korda. Kuna turistide puhul ei saa ihupuhtust kontrollida, siis on võetud vastu üleriigiline seadus, et neid pühakodadesse sisse ei lasta.
Kõik on Allahi kätes
Kui elu kujutab endast muhameedlase jaoks rohkeid piiranguid, siis paradiis jällegi tõelist naudingut. Seetõttu ei kurvasta araablased surma üle, ka matuserituaale peetakse ülearusteks. Kui inimene sureb päeval, siis maetakse ta enne päikeseloojangut ning kui öösel, siis enne päikesetõusu. Mähitakse lihtsalt surilinasse ja asetatakse auku, mingit haual käimise kommet sealsetel ei ole.
Fataalse ellusuhtumise tõestuseks võib tuua näiteid sealsest liiklusest. Niisugust arutut kihutamist, üksteise autode mõlkimist ning jalakäijal üle varba sõitmist kohtab Euroopas harva. Marokolane arvab aga nii, et kui juhtungi liikluses hukkuma, siis järelikult oli see Allahi soov.
Kõigevägevamast järgmisel kohal on Maroko kuningas, kelle kätte on koondunud kogu võim. Parlament on selles riigis küll olemas, kuid mingit otsuste tegemise õigust sel pole. Parlamendi ülesandeks on ainult kinnitada kuninga poolt välja antud seadusi.
Ka kogu ajakirjandus on riigijuhi kontrolli all ning avaldab ainult seda, mis ülaltpoolt kästakse. Seltskonnaajakirjanduse mõiste on araablastele täiesti tundmatu. Tuntud kaaskodanike eraelust teatakse väga vähe. Eraelu puutumatus on marokolasele püha, ka oma kodu ümbritseb ta eranditult kõrgete müüridega.
Naised koduseinte vahel
Turistile võib tunduda hämmastav, et kahekümnenda sajandi lõpus kannab hulgaliselt araabia naisi ikka veel näokatet. Ilmselt on see asi kahe otsaga. Esiteks tohib naine näokattest loobuda vaid siis, kui mees ning tema suguvõsa sellega nõustub. Teisalt võib-olla naine ei tahagi sellest aksessuaarist loobuda. Näiteks kui naised vabastati haaremimüüride vahelt, siis paljud neist ei osanudki vabaduses midagi peale hakata. Soovisid pisarsilmi haaremi taastamist. Ka mitmenaisepidamist peetakse seal maal normaalseks elukorralduseks.
Turisti hämmastab eriti see, et nabatantsu, mida eurooplane seostab iidse araabia kultuuriga ja peab peaaegu araablaste rahvustantsuks, taunivad kohalikud tugevalt. Nabatantsija ameti valinud naist ei võta endale naiseks ükski araabia mees. Sest liiga paljud pilgud on kaunitari juba näinud.
Maroko
1 dirham võrdub umbes 1,5 krooniga. Suuremates Maroko pankades aktsepteeritakse ka Visa- ja Master-kaarte.
Taksosõit on Marokos väga odav – linna piires 10-15 dirhamit.
Araabia naise pildistamist peetakse solvavaks. Mehed soovivad aga pildistamise eest väikest rahalist hüvitist saada.
Teenindajatega saab vabalt hakkama inglise keeles, kuigi esmalt pakutakse suhtlemiskeeleks prantsuse keelt.
Joogivett tuleb osta kauplustest, pudelikese hinnaks 3 dirhamit.
Kliima on aastaringselt soe, kuid novembri lõpust kuni veebruarini on vihmaperiood ning taevas võib olla seetõttu pisut pilves.
