MEGA VIDEO+INTERVJUU raamatu “Suur Buum” autori Peter Leydeniga
PRIIT HÕBEMÄGI Mõtlesin raamatu "The Long Boom" autori Peter Leydeni peale juba mõnda aega ja mida rohkem ma mõtlesin, seda enam ma ärritusin. Mõelda vaid, ajal , mil - ma isegi ei oska täpselt öelda, millisel ajal – tuleb siia keegi ja hakkab pidama loenguid helgest tulevikust! Nagu meil sellest eelmisest helgest tulevikust, mis alles lõppes, veel vähe oleks!
Ühesõnaga, ärritusin nagu mingi vanausuline, kellele tutvustatakse mingeid uusi ja kahjulikke mõtteid. Visionäär, mõelda vaid! Alles siin käis üks visionäär, New Yorgist, kes hakkas lõunalauas kiitlema selliste asjadega, millega Tallinnas on igaüks igapäev harjunud. Ma muidugi ei suutnud tema ees, ükskõiksust teeseldes, “meie” tehnilist taset demonstreerimata jätta.
Too visionäär oli mingist meediakoolist ning need muidugi on igasugustele jaburustele eriliselt vastuvõtlikud, pane sihukesele pähe plekist kübar, mille külge on kruvitud fotoaparaat ja diktofon ning ta läheb kohe arust ära ja hakkab jahvatama “uuest ajakirjandusest”, nagu meil sellest “vanast ajakirjandusest” veel vähe oleks!
Lugesin Levini raamatu ”The Long Boom” hiiglama paksu valguskoopiat, ei jõudnud seda sugugi läbi lugeda, aga tegin mõnedele kohtadele punaseid triipe peale. (Sain Eesti Ekspressi peatoimetaja Aavo Koka käest “Suure Buumi” eestikeelse eksemplari (Fontes, Tallinn, 2000) alles tükk aega hiljem.) Siis lugesin Internetist, et Leyden oli pidanud Eesti Energia saalis loengu ja öelnud, et “Eestil on head eeldused 21. sajandiks, kuna see on väikeriik”.
Kümme minutit varem olin tema raamatust lugenud, et 21. sajandil alguses peab USA võtma endale maailma ainsa superriigi rolli ja seda uhkelt kandma. Sellist ülbust ei kohta Euroopas tänapäeval just tihti. Leidsin raamatust ka mingeid väikseid vaieldavusi ja olin enese üle uhke. Jah, näed, mööda panevad! Aga meie näeme selle läbi!
Otsisin riiulist välja oma lemmiku, inglise etoloogi Desmond Morrise raamatu “The Human Animal”. Tema põhiseisukoht on see, et inimene on jäänud ikka selleks samaks jääaja kütiks, kes ta oli 10 miljonit aastat tagasi, kui inimene põhimõtteliselt valmis sai.
Ja viimased 2000 aastat, aga eriti see närviline 19. sajandi lõpp, mil niinimetatud “progress” oma tehniliste vidinatega – sisepõlemismootor, elektrivalgus jms - alguse sai, on ta segadusse ajanud. Rääkimata siis juba 20. sajandi viimasest viiendikust, mil leiutati Sony Walkman, CD-plaat, faksimasin, videomakk ja personaalarvutid.
Jääaja kütt on jäänud ikka samasuguseks nagu varem, aga maailm tema ümber on tundmatuseni muutunud. Kütt ei suuda kohaneda ja selle tulemuseks on kriis, nii tema sees kui temast väljas. Sest kust otsast siis see inimene nii muutunud on, kui ikka on kõige tähtsamaks vajaduseks söök, jook ja seks ja alles seejärel videomakk ja alles pärast seda, kui üldse, mingid visioonid.
Ühesõnaga, selliste tunnetega läksin ma Peter Leydeniga intervjuud tegema.
Intervjuu algus muidugi venis. Mulle oli lubatud, et guru materialiseerub mulle punkt kell 18 reede õhtul Ühispanga teenistusliku sissekäigu juures. Kell pool kuus helistas mulle Leydeni autojuht ja ütles, et nad on alles Pärnus. Loomulikult, selline asi saab juhtuda ainult reede õhtul! Sõitsin vihaga töölt koju ja palusin juhil mulle uuesti helistada alles siis, kui nad on haruteeni jõudnud. Juht aga helistas miskipärast Sakust.
Väljas sadas vihma, vist esimest vastikut vihma sel sügisel, kui ma läbi lompide Ühispanga poole sõitsin. Kohale jõudes oli fuajee tühi ja gurut mitte kusagil. Sõitsin liftiga neljandale korrusele ja seal, veel läägelt sööklatoidu järgi lõhnaval korrusel tegingi alljärgneva intervjuu, mida filmis ka Allfilmi operaator Rein Kotov.
Bill Gates, Microsofti omanik, visati ülikoolist välja, Larry Ellis, Oracle omanik, visati ülikoolist välja, Paul Allen visati ülikoolist välja ja Michael Dell ka. Aga kõik nad on miljardärid. Milline on sinu haridus ja millist mõju avaldab see sinu pangaarvele?
Õppisin Washingtoni osariigi Georgetowni Ülikoolis ajalugu ja mul on kaks magistrikraadi New Yorgi Columbia ülikoolist– üks võrdleva poliitika alal ja teine ajakirjanduses. Olen reisinud kõikjal USAs, töötasin Aasias ajakirja Newsweek korrespondendina.
90ndatel hakkasin jälgima tehnoloogia arengut ning töötama ajakirja WIRED jaoks, kus ma lõpuks sain tegevtoimetajaks. Sealt lahkusin alles siis, kui hakkasin kirjutama raamatut “Suur Buum”. Nii et mul on akadeemiline ja ajakirjanduslik taust ning ma pole suutunud teenida kaugeltki nii palju raha kui Gates.
Kas ülikoolist väljaviskamise ja erilise äriandekuse vahel on mingi seos?
Vabamõtlejad ja suure ettevõtlikusega inimesed on äris väga edukad. Asi pole ainult selles, mida sa õpid, vaid ka selles, millise suhete võrgu sa lood ja kellega tutvud ülikoolis, ning ka selles, et õppida mõtlema loovalt ja dünaamiliselt ning seda võib edukalt saavutada ülikoolis õppides. Nii et midagi pole hädavajalik, kuid oluline on, et tegevus arendaks sinu mõtlemist.
Ehk on kõrgema hariduse omandamine liiga formaalne ning surub loovuse maha?
Ma arvan, et kõrgem haridus teeb 21. sajandil läbi väga suure muutuse. Erinevate erialade vahelised tihedad suhted, mingi ristviljastumine, üliõpilased kogu maailmast – sellest sünnib veel midagi väga suurt. Aga euroopalik kõrghariduse omandamise süsteem on minu meelest liiga traditsiooniline, selle juured on vanaaegses õppimisprotsessis ja üldse on see vähem ettevõtlik ja uuenduslik kui USAs. Need uued Euroopa ärikoolid Saksamaal ja Prantsusmaal on väga edukad just sellepärast, et nad murravad vanast süsteemist välja.
Kuulsin ühes Tallinna arvutikaupluses juhuslikult pealt, kuidas kaks keskealist inseneri kurtsid noorte arvutimeeste üle: nood olevat alaealised, harimata ja patsiga, teinud valmis ühe kodulehekülje ja nüüd peavad ennast arvutigeeniusteks. Kas sinu arvates on lõhe kahe arvutiinseneride generatsiooni vahel?
Keskealised arvutiinsenerid kasvasid üles stabiilses keskkonnas ja õppisid ära mingi teatud süsteemi. Noored on eksperimenteerivamad, nad tuhnivad manuaalides, tungivad tehnoloogiasse ja tahavad kõike ise järele proovida. Nende suhe tehnoloogiasse on väga vahetu. Jah, ma arvan, et kahe arvutipõlvkonna vahel on oluline vahe.
Noored inimesed lähenevad tehnoloogiale fundamentaalselt erineval viisil – proovides, eksperimenteerides ja katsetades; kui üks lahendus ei tööta, siis proovivad nad kohe teist. Eelmise põlvkonna suhtumine oli rohkem staatiline ja süstemaatiline. Lahenduseks võiks olla vastastikune respekt. Kuid mina soovitan süsteemidele läheneda uuel viisil, nii nagu noored seda teevad.
Strukturalistide arvates on keel nagu struktuur ja rääkima õppides omandab laps kõigepealt keele nähtamatu struktuuri ning hakkab siis õpitud sõnu struktuuri paigutama. Võõrkeelt õppiv täiskasvanu struktuuri ei taju, vaid püüab sõnu jõuga oma kohale suruda. Selle tulemusena ei õpi täiskasvanu inimene iialgi võõrkeelt nii hästi ära kui laps, kes on kasvanud keele sees. Kas arvutitega suhtlemine võiks olla samamoodi?
Laste aju areneb ja kasvab füüsiliselt, tekitades uusi ühendusi neuronite vahel kuni 12 eluaastani. Nii et keelt õppides areneb ka aju. Pole vist ehmatav mõelda, et samal moel õpivad lapsed ka arvuteid. Sest nii arvutid kui kogu arvutite maailm on nagu mingi omaette keel. Võib küll vaielda, aga ma arvan, et mida varem laps arvutiga tuttavaks teha, seda paremini ta sellest aru saab. Laps areneb koos tehnoloogiaga ja tunnetab tehnoloogiat instinktiivselt.
Vanemas eas on raske arvutit õppida, sest enamus inimesi nõuab käsiraamatut ja seda, et neile öeldaks täpselt ette need kolm asja, mida nad peavad tegema. Ja kui need kolm asja ei anna tulemust, siis on nad omadega plindris ja ei tea, mida edasi teha. Kuid laps lihtsalt hakkab asjaga pihta, proovib ühte ja teist; ja kui see ei klapi, siis proovib järgmist faili, viskab käsiraamatu minema ja lõpuks lahendab probleemi tunduvalt kiiremini kui vanem inimene. Arvutit peab tõesti õppima juba noores eas.
Kuid arvuti õppimiseks peab ju olema mingi eelnev haridus?
Inimesed, kes ei tunne arvutikoodi, peavad seda matemaatiliseks. Kuid see on hoopis lähemal kunstile või kirjandusele. Kui sa lood mingi programmijupi, siis on see hoopis lähemal kunstiteosele või kirjandusteosele kui mingile lõpetatud, inseneri poolt loodud mudel. See on hoopis loovam ja intuitiivsem kui inseneritöö. Arvutikoodi saab alati edasi arendada, nii nagu saab alati kirjutada uue raamatu või teha uue kunstiteose. Kunst või kirjandus ei lõpe kunagi, loovus neis on lõputu.
No ma ei tea. Hiljuti kirjutati ühele firmale üks programm. Programm ei käivitunud. Pärast pingsat otsimist leiti koodist üks vale sõna. Kui arvutikeel ja kirjandus oleksid nii sarnased, siis võiks ju juhtuda, et lugejad ei suudaks mõista tervet romaani, sest kusagil tekstis on üks vale sõna!
Ha-haa! Sul on õigus! Analoogia ei ole nii lihtne.
Kirjutad oma raamatus, et arvutid on muutnud maailma. Aga miks on arvutid nii keerulised? Need ei ole tehtud inimeste, vaid inseneride jaoks! Autod, olme-elektroonika ja kodumasinaid on kõik palju kasutajasõbralikumad ja töökindlamad kui arvutid.
Hästi, võtame näiteks auto. Kuid auto ei ole ju saja aasta jooksul põhimõtteliselt muutunud, sellele on vaid lisatud uusi võimalusi. Arvuti on vaid 20 aastat vana. Ära unusta, et need esimesed kohmakad arvutid ilmusid välja kusagil 1980. aasta paiku ja praegu on alles aasta 2000. Tehnoloogia seisukohast vaadates on arvuti alles väga noor. Samal ajal tuleks seda loomulikult kasutajasõbralikumaks muuta.
Näiteks järgmise 3-5 aasta jooksul saab arvuti põhiliseks juhtimise vahendiks inimkeel. See on alles algus, kus inimene hakkab kõne vahendusel arvutiga suhtlema. Klaviatuuri siis enam kuigi palju ei vajata. Hiinlaste jaoks on häälega juhitav arvuti suur samm arvutimaailma, sest neil on 4000 hieroglüüfi! Suur hüpe on juba väga lähedal.
Võimalus arvutiga manipuleerida ning neid personaliseerida vastavalt isiklikele vajadustele on väga suur muutust. Moneid aastaid pidi inimene kohanema ümbritseva keskkonnaga, nüüd hakkab keskkond igaühega eraldi kohanema. Kas oleme selleks muutuseks valmis?
Enamus praegu 35. aastaseks saanud inimesi kasvas üles massimeedia keskkonnas – nii ajalehed kui televisioon olid suunatud massidele. Inimestel oli väga vähe võimalusi meedia sisu mõjutada. Järgmisel põlvkonnal on peaaegu kõike võimalik ise mõjutada – valida erinevate kaablivõrkude vahel, suhelda Internetiga jms ja seda mitte ainult tehnoloogiliselt. Nad saavad aru, et see on ju ainult televisioon, et televisioon valetab, kuid mis sellest!
Nad suhtuvad manipuleerimiskatsetesse distantsi ja irooniaga, mis ongi ju noorte kaitsemehhanism täielikult meediast ümbritsetud kultuuris. Kuid nad ei muretse. Noored tunnevad, et nad suudavad meediat kontrollida, et see on osa nende maailmast. Nad ei karda, nad tunnevad, et ohjad on nende käes.
Kõik uued tehnoloogiad toovad kaasa veel rohkem personaliseeritud ja meie vajadustele adapteeruvat interaktiivsust. See tundubki olevat põhiline arengu suund. Manipulatiivse massimeedia ajad on juba selja taga ja see on minu arvates jälle üks hea asi.
Kuidas jäi kohanemisega?
Kui me mõtleme tulevikust, siis teeme seda väga staatiliselt – et jumal küll, kui see nii edasi läheb, siis oleme 20 aasta pärast kõik surnud, planeet on hävitatud jms. Kuid inimene on hämmastavalt kohanemisvõimeline liik. Kui meie ette ilmuvad uued probleemid, siis on meil hämmastav oskus nendega hakkama saada, neid lahendada, kohaneda.
Näiteks 70ndatel arvati, et nafta hind tõuseb 100 dollarini.
Inimesed muutusid äärmiselt leidlikeks, et avastada uusi naftavarusid ja kasutada bensiini otstarbekamalt. Selle tulemusena langes nafta hind 18 dollari peale! Kohanemisvõime hakkab ennast näitama järgmise paarikümne aasta jooksul, kui me muutume täielikult võrgustatuks. See on üks meie tuleviku suuri lootusi.
Aga miks me peame olema nii võrgustatud? Mis eesmärk sellel on? See hävitab meie privaatsuse, me ei saa enam kuskil üksi olla ning see tekitab stressi. Mobiiltelefoni hankimine on nagu süütuse kaotamine – sa ei saa oma kaotatud privaatsust enam kunagi tagasi. Me oleme kogu aeg kellegagi ühenduses. Milleks?
Minu arvates on kahe miljoni aasta jooksul suundutud kultuuriliselt just tihedama suhtlemise, võrgustumise poole. See on meie geenides, see on meie saatus – levida üle maailma, võtta teiste inimestega ühendust, suhelda üle kultuuripiiride. Minu meelest on see väga hea protsess, mis on kestnud juba niikaua, kuni ajalugu mäletab.
Kuid samas, tõepoolest, sellel on ka oma halvad küljed. Pidevalt rikutakse sinu privaatsust ja teatakse, kus sa oled.
Ma usun, et järgmise paarikümne aasta jooksul hakkavad inimesed otsustama, millal nad tahavad maailmaga suhelda ja millal mitte. See on igaühe isiklik otsus. Kuid ma usun, et mida edasi, seda rohkem oleme teineteisega ühenduses. Me näeme mingi uue tsivilisatsiooni sündi, mis asendab eelmised tsivilisatsioonid, millest kõik kultuurid osa võtavad ning mille algus on uus.
Globaliseerumine läheb poliitika või majanduse piiridest palju kaugemale, meil kui globaalsel kogukonnal hakkavad tulevikus olema ka ühised põhimõtted ja väärtused, mida kunagi varem ei ole juhtunud.
Kas tahad mesilastarus elada?
Aa! Ikkagi jääb veel palju erinevusi ja individuaalsust. Me oleme erinevad inimesed, kuid me võime ühendust võtta, suhelda, seisukohti vahetada. Suur osa inimeseks olemisest on suhtlemine.
Nii et mida rohkem kommunikatsiooni, seda parem?
Jah jah, tõepoolest. Ütleme nii: infotehnoloogia ilu on selles, et see pole mitte ainult tehnoloogia. Uus tehnoloogia tihti tõukab tagant ka majanduse kasvu. Kuid infotehnoloogia ilu – nagu ka autotehnoloogia või lennutehnoloogia või raudteede oma – peitub selles, et need on kommunikatsioonitehnoloogiad. Ja kui põhimõtteliselt muudetakse kommunikatsiooni vorme, siis mõjutab see kõiki inimtegevuse aspekte.
Näiteks trükipress oli kommunikatsioonitehnoloogia. Trükipressi leiutamisega algas renessanss – õitsema hakkas kunst, teadus ja kõik muu. Minu arvates oleme ka praegu sarnases olukorras – me võtame kasutusele põhimõtteliselt teistsuguse kommunikatsioonitehnoloogia, mis hetkeliselt liidab kõik inimolendid planeedil ja aitab omavahel jagada kogu planeedil leiduvaid teadmisi samas andmebaasis. Selle tulemusena suurenevad inimeste teadmised plahvatuslikult ja mõju ulatub kõikjale.
Hästi. Räägime siis Interneti majandusest. Sa ütled, et uus kommunitatsioonitehnoloogia annab tõuke majandusele. Kuid Internetiäris me mingit plahvatust ei näe. Vastupidi, kasumeid ei teeni keegi. Võibolla Internet ei saagi kasumit tuua, see on nagu teedevõrk, mida riik peab maksudest üleval pidama ning eravalduses on ainult mingid osad, näiteks kiirteed.
Minu arvates tuleb eraldi rääkida Interneti firmadest ning Interneti laiemast mõjust majandusele. Internet kui uus majandusharu käitub täpselt samuti nagu uued majandused minevikus. Kui 20. sajandi alguses hakati autosid tootma, siis oli USAs ja Euroopas sadu autofirmasid, mis tootsid sadu autosid erinevate mootorite ja jumal teab millega. 30. aastate lõpuks jäid järele vaid mõned firmad, paljud inimesed kaotasid varadusi. Need allesjäänud autofirmad ehitasid üles selle sajandi autotööstuse.
Autod on meie elu tohutult muutnud –nad mõjutasid linnade ehitust, elulaadi. Internet on nagu algusaegade autotööstus – ka neid firmasid on sadu, tuhendeid! Raha kulutatakse igasuguste tehnoloogiliste ideede ja lähenemiste peale. Ka need firmad tõusevad ja langevad taas. Ning samuti kui autotööstuses jääb ka Internetiäris pinnale mingi hulk olulisi firmasid.
Kuid Interneti mõju väljaspool neid Internetifirmasid on olnud väga suur. Tohutu kasvutempo, meeletud käibed, madalaim tööjõupuudus. Buum, mille see endaga kaasa toob, alles algab. Buum liigub praegu Euroopasse, on peatselt ülemaailmne ja kui palju kasu sellest meile on: kui lihtne on tellida mingeid osi, kui palju paberit saab kokku hoida!
Aga kas me ei mängi arvutitehnoloogia poolt pakutud edu kohe maha? Koos arvutitehnoloogia ja emailidega pidi saabuma “paberivaba kontor”. Tegelikult kasutatavad kontorid rohkem paberit kui kunagi avrem, sest iga töötaja on nüüd ise kirjastaja ja kujundaja! Meilid on palju kiiremad kui kirjad, kuid säästetud aeg kaob jäljetult, kuna töötajad tegelevad oma erameilidega, istuvad arvuti jututoas või surfavad mõttetult Internetis?
Paber on siiski suurepärane asi, millelt on hea igasugu asju vaadata. Arvutiekraanide resolutsioon on halb – praegu. Kuid resolutsioon paraneb pidevalt ja kui see on paberiga samal tasemel, siis näeme paberikasutuse dramaatilist kahanemist. Ja need inimesed, kes justkui tegelevad tont teab millega oma töökohal võivad Internetis sattuda millegi sellise peale, mis osutub nende töös väga kasulikus ja mille peale nad muidu ei oleks tulnud.
Nii et nende inimeste puhul, kes tegelevad informatsiooniga, on teatud ebaefektiivsus isegi soovitav, et nad surfaksid ja mingeid uusi asju otsiksid. Kuid nagu ma ka raamatus ütlen – me oleme alles selle suure ülemineku alguses, käes on alles esimene 20 aastat. 20 aastat on veel ees. Ja selle 20 aasta lõpuks on arvutid ühinenud juba autode, külmutuskappide, televiisorite ja kõige muuga.
Viis aastat tagasi oli arvuti suurepärane asi, sest sellega sai kirjutada. Nüüd on arvuti suurepärane asi, sest see on ühenduses Internetiga. Arvuti ilma võrguta on juba üsna mõttetu. Mis ootab meid ees 5 aasta pärast?
5 aasta pärast on juba kõik või enamus asju omavahel võrku ühendatud. Kuid mitte ühte võrku. Ühe võrgu häda on see, et kui see kukub, siis on kõik mängust väljas. Ma arvan, et tulevikus on palju erinevaid, kihiti asetsevaid võrke – Internet, raadiovõrk, satelliidivõrk jne. Ja tulevikus oled sa alati mingi võrguga ühenduses.
Teine asi on see, et koos arvuti funktsioonide jagunemisega paljude eri esemete vahel muutub kogu süsteem vastupidavamaks ja võimalusterohkemaks kui praegu.
Arvutivõrk muutub millekski samasuguseks nagu praegu on elektrivõrk – igas toas on elekter, mida sa saad kasutada ja sisse-välja lülitada. Samamoodi saab igal pool olema võimalus ühenduda arvutivõrguga. Elektrit peame me täiesti usaldusväärseks. Kuid taas – selle elektrisüsteemi arenemiseks niikaugele kulus 100 aastat!
Miks peavad arvutiprotsessorid kogu aeg aina kiiremaks ja väiksemaks muutuma? Mis on selle mõte ja eesmärk?
Tänased arvutid on head tänaste ülesannete lahendamiseks, homsed arvutid on vajalikud homsete ülesannete lahendamiseks. Näiteks tulevikus peavad arvutid mõistma inimkõnet ja vajavad seetõttu rohkem võimsust. Tõepoolest, kunagi võibolla tõesti saabub hetk, kus kiiruse ja võimsuse arendamine muutub küsitavaks, kuid see aeg pole kaugeltki käes. Umbes 10-20 aastat läheb juurdetulevat võimsust veel vaja, eks näis, mis tuleb pärast seda. Osda lisaseadmeid ei vaja suuri võimsusi ja kiirusi, näiteks need protsessorid, mis mõni aasta olid head arvuti jaoks, kõlbavad täna näiteks – rösterile. Nii et mitte kõik protsessorid ei pea olema maksimaalselt kiired ja võimsad.
Inimesed ei tea, kui palju on meie ümber juba täna arvutiprotsessoreid! Igas hotelliukses, mis avatakse elektroonilise võtmega, on arvutiprotsessor. Ja see protsessor on ühenduses registratuuriga, kust seda saab juhtida, sisse ja välja lülitada. Sellised kohti on sadu, kus on arvuti, kuid inimesed seda ei tea. Näiteks on keskmises kodus ligikaudu 50 mootorit. Autos, pesumasinas, toluimejas jne – aga me ei kuule, näe ega mõista neid. Mõtleme, et see on lihtsalt maja.
Samuti suhtutakse tulevikus arvutiprotsessoritesse. See kõik on meie lastehaigus praegu, sest me oleme alles teekonna alguses. 20. sajandi alguses oli elektrimootor väga kuum asi, nende kohta anti välja igasuguseid ajakirju, lapsed olid erutatud ja mängisid elektrimootoritega. Just nagu praegu on arvutitega.
Mulle tundub, et pärast tuumapommi leiutamist oleme kord jälle jõudnud punkti, kus muutub oluliseks küsimus, kas teadust saab, peab ja tuleb kontrollida? Sest koos arvutite ja biotehnoloogia arenguga muutub võimalikuks see, et mingi dr Frankesnterin hakkab salajases laboratooriumis inimest kloonima.
Koos biotehnoloogia arenguga jõuame punkti, kus mõned inimesed võivad põhimõtteliselt hakata mõjutama inimest kui liiki. Mingis mõttes on see oht kogu planeedile, sest nii võivad tekkida mingid “geeniviirused” või mutatsioonid või teab mis. Mina suhtun biotehnoloogia arengusse väga positiivselt, kuid järgmisel kümnel aastal toimuv diskussioon saab olema väga oluline. Juba praegu on selge, et kloonimine on üsna lihtne. Ja on üsna vältimatu, et keegi kloonib ka inimese. Kuid selliseid hetki on varemgi olnud.
Tuumapommi leiutamise ajal arvati samuti, et kätte on jõudnud inimkonna viimne hetk. Kuid 50 aasta jooksul suutsime luua süsteemi, mis stabiliseeris tuumaohu ja nüüdseks oleme probleemi peaaegu lahendanud. Sõnaga – inimkonna ees seisis üsna suur oht, et inimene kui liik hävitab ennast ise ning see oht suudeti kõrvaldada üsna intelligentsel kombel.
Ma usun, et ka biotehnoloogias saame sellega hakkama, kuigi ikkagi jääb alles oht, et keegi hakkab kusagil Kariibi mere saarel inimest kloonima. Selleks puhuks peavad meil peavad olema konventsioonid, jälgimine, kaitsemehhanismid. See saab olema keeruline, kuid küllap me leiame, kuidas sellega hakkame saama.
Eurooplased kardavad biotehnoloogiat palju rohkem kui ameeriklased. Ja enne kui hakkama rääkima muust, tuleb lahendada küsimus geneetiliselt muundatud toiduainetest.
Üks minu lemmikautoreid on Desmond Morris. Ta arvab, et me oleme siiani jääaja kütid, kes ei suuda kohaneda kappava tehnoloogiaga. Me pole veel jõudnud kohaneda 19. Sajandi tehnilise progressi viljadega, kui uus laine juba peale tuleb. Vahel tundub, et inimene pole veel tulevikuks valmis?
Kõigel, mida teeme on teatud geneetiline seletus. Minu arvates on hoopis põnevam, kuidas inimene saab kõigega hakkama ja on loonud sellise maailma, kus me praegu elame. Viimase 10 000 aasta kogemus on minu arvates väärtuslikum kui see eelnev neandertaalne periood, kus rahuldati vaid põhilisi vajadusi.
Ma usun, et ühiskonna arenedes areneb ka inimene ja 21. sajand on selles mõttes veelahkmeks. Me muutume tehnoloogiliselt nii ühendatuks ja majanduslikult teineteisest nii sõltuvaks, et konfliktid muutuvad üha võimatumaks. Kui sa küsid, kuidas me vabaneme inimloomusest, siis ma vastan, et praegu me tõestame, et see on võimalik.
Mis siis kui inimgeeni uurides avastatakse, et elu pole tekkinud juhuslikult, vaid on kellegi või millegi poolt loodud? Kuidas see teadmine vastu võetakse?
Suurem osa inimesi meie planeedil usub nagunii ühel või teisel moel jumalasse, nii et tõestus Jumala olemasolust võib inimestele isegi kasulik olla. Kuid minu meelest on palju erutavam, et tehnoloogia annab meile võimaluse avastada universumis muid eluvorme. Ja kui nii juhtub, siis on see tõeline vapustus, ja pole teada, kuidas see mõjutab meie arusaamist elust, iseendast ja Jumalast.
Ja see on meie vestluse ja raamatu allhoovus, et me oleme keset uskumatut ajajärku, keset uskumatuid võimalusi, ülivõimsaid tehnoloogiaid, inimteadmiste laienemist, ja meie arusaamine maailmast muutub. See on tõesti väga erutav aeg, mis algab väga positiivselt ja ambitsioonikalt. Oma raamatus “Suur Buum” püüame näidata, kui kaugele oleme 20 aastaga juba jõudnud ja kui kaugele me võime järgmise 20 aastaga jõuda. Tahame panna inimesed mõtlema uuest, globaalsest ja positiivsest tulevikust, mille lävel me seisame.
(Artikli lühendatud tekst ilmus Eesti Ekspressis 26. oktoobril)
