Meie Mart Kalmu elu kiindumus
Mart Kalmu elu kiindumus on olnud arhitektuur ja arhitektuuriajalugu. Nooremast peast kirjutas ta ka jooksvat kunstikriitikat ning oleme koos kureerinud 1988. aasta noortenäitust, kuid ikka ja jälle on ta pöördunud arhitektuuri juurde tagasi ja sinna jäänudki. Juba koolipoisina luges ta Sirbist ja Vasarast tuliseid debatte, milles noorem arhitektide põlvkond eesotsas kuulsa Tallinna kümnega vastandas end Mart Pordi ja Malle Meelaku põlvkonnale. Alustades ise arhitektuurist kirjutamist, pidi ta kuidagi vastanduma ka Leonhard Lapini, Vilen Künnapu, Jüri Okase ja Ignar Fjuki põlvkonnale. Koos Leningradis õppinud Karin Hallas-Murulaga tõid nad arhitektide kirjutistesse ka tõsise kunstiajaloolase lähenemise.
Mart Kalmu areenile jõudmise ajaks oli meie arhitektuuri-ajaloos tõsiselt läbi kammitud keskaegne arhitektuur, mõisad ja tükike juugendit. Kas oli see nüüd tühiku täitmine või Kalmu enda paleus, kuid tema peamiseks uurimisobjektiks sai Eesti-aegne funktsionalistlik arhitektuur. Ise ta imestab Eesti Päevalehe suveülikoolis, miks talle on löödud otsa ette funki-uurija tempel, kui talle pakuvad huvi kõik stiilid. Sellest annabki tõesti tunnistust Kalmu tubli töö eksperdina riigikogu hoone restaureerimisel, samuti tema üks nõrkusi – Nõukogude-aegne kolhoosiarhitektuur, mida ta samas intervjuus peab üheks kogu sotsialistliku Ida-Euroopa omapärasemaks kultuuriilminguks. Ongi paradoks, et Nõukogude ajal vaadati ideoloogiasektorist halva pilguga kodanliku aja arhitektuuri ülistamist, nüüd suhtutakse halvasti Nõukogude-aegse arhitektuuri väärtustamisse. Kuid Kalm, kes on saanud Tartu ülikoolist õige historistliku hoiaku, vaatleb kõike ajastu kontekstis ja lähtub hea arhitektuuri parameetritest. Seda on saatnud tugev “tagumikutöö”, s.t arhiivis istumine, vanades projektides tuhlamine jms.
Millalgi 1990. aastail läksime kord juba öösel Aerofloti kassa ukse taha järjekorda, et pileteid saada. Aega oli vaja millegagi sisustada. Hakkasin pärima ja Kalm pidas faktiderohke loengu kõigi Vabaduse väljakut ümbritsevate majade kohta, rääkides ka nendest, mis jäid ehitamata. Kui sul on oma erialal “pea nagu prügikast”, siis näitab see tõelist kiindumust oma töösse.
Kalmust on kahju seepärast, et mõni aasta tagasi ilmunud “Eesti 20. sajandi arhitektuuriga” oleks nagu tema elutöö kaante vahel. See telliskivi on väärt kohta iga Eesti pere esindusriiulil kõrvuti EE, Voldemar Vaga “Üldise kunstiajaloo” ja muude koguteostega. Kuigi jah, kolleeg Karin Hallas-Murula püüdis tema raamat-telliskivi oma retsensiooniga kõvasti murendada. Kalmu tööpõld on aga ka tulevikus lai: valgeid laike Eesti arhitektuuri-ajaloos jagub küllaga. Eesti kunstiakadeemia kunstiteaduse instituudi juhatajana võivad talle piirid kitsaks jääda, ta on kuuldavasti valmis vastu võtma uusi väljakutseid. Loodetavasti aga kuulevad noored kunstiteaduse eriala valinud tudengid ka edaspidi Kalmu säravaid loenguid ja saavad osa sama säravatest ekskursioonidest nii Eestis kui ka mujal maailmas.
Ants Juske, kunstiajaloolane
