Meie mehed Arubalt
Fred Jüssi
Kui Tartu ülikooli tudengite Aia tänava ühiselamu komandant onu Sults meid 1954. aasta sügisel oma hingekirja kandis, kirjutas ta minu arvestuskaardile sünnikoha lahtrisse: Hollandi Lääne-India, Abruka saar. Viie Tartus veedetud aasta jooksul kohtasin ühtainust inimest, kes teadis, kus asub Aruba. See oli meie teaduskonna prodekaan majandusgeograaf Leo Tiik.
Abrukaid on ette tulnud hiljemgi. Mõnes atlases seda Kariibi mere saarekübet üldse polegi, aga mu sünnitunnistus seisis mitu nädalat kusagil "organites", enne kui ema selle lõpuks kätte sai. Ja kui ma komnooreks ei tahtnud hakata, virutas kooli komsomolisekretär Kajak mulle põlvega tagumikku, kissitas prilliklaaside taga oma kalasilmi ja sisistas: "Ära unusta, et sa oled välismaal sündinud!" Näe, ära teadis. Nõnda siis, lamanud kaks päeva istmikunärvi põrutusega voodis, otsustasin ema soovitusel (kuu aega enne märtsiküüditamist) siiski komsomoli "astuda".
Olin kolmene, kui isa otsustas 1938. aastal oma perekonna äkitselt Arubalt Eestisse saata ja läks ise Iraani õlipuhastustehast ehitama. Vend Henry oli kuus aastat enne mind ilmale tulnud Venezuelas. Aga seal peatusid vanemad lühemat aega, üksnes nii kaua, kuni isa sai tööd Standard Oili vastvalminud õlipuhastustehases Arubal. Üheksa aastat sel väikesel saarel oli vähemasti ema elu kõrgaeg ja sellest ammutas ta elamiseks jõudu kuni surmani. Minu Aruba ongi suuresti mu ema mälestuste Aruba.
Kui mõelda sellele, mis oli enne ja mida tõid järgnevad aastakümned Eestis, siis elasime me seal nagu pursuid: ema tööl ei käinud, vaid kasvatas kodus lapsi ja puudust ei tundnud me millestki.
Ema, juba varasest lapseeast rasket tööd rüganud, ei sõitnud kodumaale eriti meelsasti. Vanemad ei õpetanud meile eesti keeltki, ehk nad seda küll mõnikord omavahel kõnelesid. Kodus räägiti inglise keelt, kohalikust keeltesegadikust tõi ema kaasa veel mehhiklastelt õpitud hispaania keele ja papjamento, mida ta kõneles naabritega. Lisaks ka veidi sakslastelt õpitut, nagu ilmnes, kui sakslased Eestisse sisse tulid. Isa oli selle aja peale juba kolm aastat surnud, sest 1939.-40. aasta talve pakastele ei pidanud kaua soojal maal elanud mehe tervis lihtsalt vastu.
Missugune oli 1930. aastate Aruba ja millisena mina seda mäletan?
Subtroopiline saar kidurapoolse taimestikuga korallikaljudel. Krabid ukerdamas meie tagaõuel, kirjud sead kolamas ümber majade ja kondised kitsed kaktuste vahel. Meri ja liivarand, kus käidi ujumas. Valgeks värvitud jõulukuusk, made in USA. Kõikvõimalikud tarbekaubad ja toiduained veeti sisse, ka joogivesi. Aga, nagu juba öeldud, puudust polnud millestki. Mulle on meelde jäänud paduvihmad vihmaperioodil ja tulikuum liiv jalataldade all kuivaperioodil (kaks aastaaega seal üldse oligi). Naabrinaise Nono kuldsõrmuseid täis tõmmud sõrmed ja tema ahv, kes end sabapidi aiateibasse riputades meie koera õrritas ja alailma oma karvadest kirpe otsis. Siis veel teise naabrinaise kile hääl, papagoi, keda minu sõrmele istuma sätiti, ja kassipojad. Ameerika lipp klubi lipuvardas ja karussell. Ja muidugi madrused, kelle sülle oli bussis nii tore ronida.
Elanikkond oli San Nicholasis (Sin Nicolaas), kus elasime, ütlemata kirev: peamiselt ameeriklased, sakslased, mehhiklased ja hollandlased, sekka indiaanlasi, mestiitse ja muidugi ka mustanahalisi. Ema armastas käia poes, mida pidas hiinlane Ling, sest hiinlasele meeldinud väga valge "missi" ja missi kasutas selle ära ning tingis hinnad alla. Aga Lingi pakutud hiina delikatessid olnud siiski liig mis liig.
Mitte Lingi juures, vaid mingis teises poes müüdud Arubal koguni Kawe shokolaadikommegi.
Laste mängudest on meelde jäänud väga kõrgelt arenenud ragulkakultuur ja tuulelohede lennutamine. Tuulelohesid oli taevaalune vahel täis, ühel uhkemad maalingud kui teisel. Neid meisterdasid poisid ise, ka minu vennal oli mingisugune. Minu Aruba on tõesti nagu kirevad klaasitükid karbipõhjas, pilti neist kuidagimoodi kokku panna ei saa, sest liiga palju tükke on puudu.
Pärast selle saare nime ilmumist eestikeelsesse teatmekirjandusse on Arubat aina antud mälumänguritele ja ristsõnade lahendajatele pureda. Olen rääkinud ka paari Arubal käinud eestlasega. Ei midagi põrutavat. Turismiväljaanded reklaamivad luksushotelle, kasiinosid ja juveelikauplusi. Mitmed on küsinud, kas mul pole tekkinud ka tahtmist oma sünnisaart vaatama minna. Tahtmine on taevariik. Kõik, mis mul sealt kaasa oli tuua, on minuga, maha ei jäänud must sinna midagi.
Fred Jüssi isa töötas naftatehases
Kliima Arubal on kaugelt parem kui mandril. Elasin seal üheksa aastat. Pärismaalased saarel on väga sõbralikud, mingit hispaania-hollandi segakeelt kõnelev rahvas. Arubalased on niivõrd ustavad ja ausad, et näit minagi oma saarel viibimise kestel kordagi ei lukustanud oma elamu uksi varguse kartuses. Magedat vett saarel ei ole, see tuuakse Põhja-Ameerikast. Pärismaalased tarvitavad joogiveeks vihmavett, mida kogutakse aastas neli kuud, oktoobrist kuni jaanuarini kestvatel vihmaaegadel. Aruba maastik on kõrbetaoline, korallkaljude ja kesise taimekasvuga dzhungel. Saarel kasvatatakse laialdaselt ka troopikataime aloe´t arstlikeks tarveteks. Valgetest saarel on ameeriklasi üle kuuesaja perekonna, valitsusametnikud juhtivatel kohtadel on hollandlased. Ka elas Arubal peale minu veel üks eestlane lühemat aega, kellele Eestist sõitis järele ka mõrsja. Aga nende kooselu ei kujunenud õnnelikuks, varsti pärast Arubasse saabumist noorik jäi vaimuhaigeks ja lõppeks, ilma mehe teadmata, võttis endalt elu. Sängitasime tema põrmu päikeseküllase Aruba maamulda. Tema haud, märgitud valge kiviristiga, seega osutub ainsaks teadaolevaks eestlase hauaks Hollandi Lääne-Indias.
(Katkend Johannes Jüssi kirjutisest "Aruba saarelt Iraani", mis ilmus ajakirjas Välis-Eesti 1939)
[[2]]
Dave Benton (kodanikunimi Efrén Benita)
Ma sündisin Aruba pealinnas Oranjestadis. Mu ema on arubalanna, isa Curacaolt.
Oranjestad oli nagu rahulik väike paradiis saare keskel. Selles linnas ei ole üldse korteritega karpmaju. Kõik inimesed elavad oma majades, kõigil on oma aed.
Arubal elab kohutavalt paljudest rahvustest inimesi. Portugallasi, hispaanlasi, hiinlasi, jaapanlasi - kõiki. Ainult kohalikke, indiaanlasi, neid ei ole peaaegu üldse järel.
Minu kõige paremad sõbrad olid näiteks hiinlased. Nad elasid otse üle tänava, vastasmajas.
Laste jaoks on Aruba tore koht, sest sinna on kokku toodud mängud tervest maailmast. Naabripoistega mängisime kogu aeg kõiksugu pallimänge alates pesapallist ja lõpetades jalgpalli või korvpalliga.
Arubal on väga kuum, pidevalt 30-38 kraadi Celsiust. Kuid enamasti puhub mõnus briis kirdest ja siis ei pane kuumust tähelegi. Kui tuul vaibub, alles siis läheb palavaks. Nii palavaks, et ei taha välja minnagi.
Keskpäeval pannakse kõik poed siestaks kinni nagu Hispaaniaski. Uksed tehakse jälle lahti kella poole kahest. Kui mina koolis käisin, oli meil keskpäeval samamoodi paus. Nüüd on vist teisiti, tunnid lõpevad poole kahest ja lapsed lähevad siis koju mängima või lihtsalt ujuma.
Aruba on praegugi veel Hollandi koloonia, millel on oma valitsus ja lipp (helesinine kahe kollase triibuga, neljanurkse tähega valges raamis).
Hollandi mõju tõttu oli haridus saarel väga tähtis. Mina käisin koolis, mis oli selle väikese linna kohta päris suur. Iga aasta kohta oli kolm või neli klassi. Ma käisin ka kolledþis ja õppisin müügijuhtimist.
Muusika oli minu isiklik suur huvi. Väiksena panin ennast oma tuppa luku taha, võtsin kätte harjavarre nagu mikrofoni ja laulsin. Kooli ajal hakkasin käima lauluõpetaja juures eratunnis.
Olin 13, kui ma mingi bändiga esimest korda esinesin. See oli pühapäeva pärastlõunal ühes väikeses klubis.
Sellel ajal, kui mina üles kasvasin, muutus Aruba naftasaarest suureks turismikeskuseks. Me lootsime, et turism hakkab tooma sisse palju raha. Tasapisi nii läkski. Praegu käib Arubal aastas miljoneid ameeriklasi, hollandlasi, sakslasi jne. Rohkem kui pooled arubalastest töötavad turistide heaks. Kõik ranna-ääred on hotelle, ööklubisid ja restorane täis, Oranjestadi kesklinnas liiguvad aga ainult kohalikud elanikud.
Arubal ei ole üldse magedat vett. Joogivesi tehakse mereveest ja selleks on seal suur tehas. Ma pean ütlema, et see vesi on kõige puhtam, mida ma kusagil joonud olen.
Arubal süüakse tohutult paljude rahvaste toite, aga kõige erilisem roog sellel saarel on iguaaniliha. Seda võib röstida, küpsetada, teha ükskõik mida. Aga see on väga-väga maitsev, tohutult parem kui näiteks kanaliha.
Minu kõige erilisem mälestus Arubalt on päikeseloojang. See on kõige ilusam asi, mida ma kunagi olen näinud. Päike laskub horisondi taha, taevas värvub oranzhiks ja merele langeb selline valgus, mida võiks igavesti vaatama jääda. Lõpuks see kustub.
Öeldakse, et Aruba loojang on selline, nagu sulgeks Jumal saare kohal oma silmad, et järgmisel hommikul uuesti ärgata ja saare elanike järele valvata.
Nüüd algab öö-elu. Kõikjal on tunda muusika ja toidu kõlasid ja lõhnu. Inimesed tantsivad, söövad ja jalutavad rannal, lähevad ööklubisse ja kasiinosse või lesivad liival ja lasevad tuulehool endast üle voolata, käes klaas lemmikdringiga.
Aruba!!! Minu päikesesaar...
Palju päikest ja sinist merd
Aruba on väike saar Kariibi meres, mis jääb Venezuela rannikust 29 kilomeetrit põhja poole. Pindalalt pole see suurem kui Muhu (193 ruutkilomeetrit). Elanike arvult samaväärne Narvaga (üle 70 000 inimese).
Saare asustasid Lõuna-Ameerika indiaanlased u 2000 aastat tagasi. Hispaanlased avastasid Aruba aastal 1499. Pärast seda oli Aruba mõnda aega piraatide pelgupaik. Saar on põgusalt olnud inglaste valduses, enamasti siiski Hollandi käes.
Eelmisel sajandil asus saarel üks suuremaid naftatehaseid maailmas. Nüüd on see suletud. Arubast keset helesiniseid ookeanilaineid on saanud turistide paradiis. Näiteks käiakse siin meelsasti laulatusi korraldamas - oma teeneid pakuvad katoliku, protestandi ja juudi preestrid.
(Allikad: Aruba turismiamet ja entsüklopeedia Britannica)
