Meie suguvend Tshapai

 (1)
Meie suguvend Tshapai
----

Tõsi, anekdoodi-Tshapail polnud oma tegeliku prototüübi, kunagi tõepoolest stepiavarustes halja mõõgaga vehelnud Vassili Tshapajeviga suuremat pistmist. Nagu vendade Vassiljevite 1934. aastal valminud kultusfilmilgi. Dmitri Furmanovil, kes sõdis Tshapaiga koos 1919. aasta 25. märtsist kuni 30. juulini ja kirjutas kümmekond aastat varem raamatu, oli ajaloolise tõega pisut rohkem sidet.

TshAPAI KUI JUHMUSE SÜMBOL.

Furmanovi "Tshapajevit" annab tõlgendada mitut moodi. Kõigepealt muidugi nõnda, nagu sundis nõukogulik kirjandusteadus. Et teos on eelkõige heroiline lugu lihtrahva seast spontaanselt tõusnud kirglikust mässu- ja lahingumehest, kellest kasvab marksismi mõjul teadlik bolshevik, kangelaslik väejuht. Ent on rakendatavad ka sootuks teistsugused kontseptsioonid. Lugesin raamatu hiljuti taas läbi ja mulle näib, et autor ei ihka selles Tshapaid mitte ülendada, vaid alandada. Tshapajevit kujutatakse ülimalt primitiivse figuurina, iseäranis meeldib Furmanovil rõhuda Tshapajevi harimatust ja kirjaoskamatust, Tshapajevi sõnavõtte talupoegade ees nimetab ta kulunuiks, rumalaiks, sisutuiks, mittemidagiütlevaiks jne. Furmanov ei seedinud talupoegi, ta pidas neid pimedaks sõgedaks massiks ja Tshapajev oli tema silmis selle juhmuse, julmuse ja religioossuse sümboliks. Seda patriarhaarset karja võisid tasapisi ja targalt äratada vaid tema, Furmanovi-sugused, marksismi tungal peos. Ega Furmanov polnud kindel, et Tshapaist, tainapeast, intelligentsi ja riigivõimu, kõiksugu staapide, poliittöötajate ja Tshekaa vihkajast sihiteadlikku bolshevikku vormida annab, aga ta "võttis nõuks teda kas või pisutki valgustada, aidata ja teeotsale viia. Kuigi see ehk ei õnnestu, sellest midagi välja ei tule, mis siis, katsuda ikka võib, halvemaks sest nagunii ei lähe. Kui aga õnnestub -- ohoo!"

Furmanov (romaanis varinime Fjodor Klõtshkov all) on romaanis kainemõistuslik, vahe, poliitiliselt kõiketeadev, ettenägev ja tark. Ta arutleb pikalt, kas Tshapai oli ikka kangelane või ei, ja jõuab järeldusele, et polnud ta sangar midagi. Kogu ta kangelaslikkus oli vaid legend, jobude talupoegade väljamõeldis. Samas ihkab kirjutaja lugejat veenda, et lihtsameelne Tshapai teda, Furmanovi, armastas kui venda, ent dokumendid kõnelevad sootuks vastupidist.

PÕLVITAV TshAPAJEV. Annaalides on säilinud Tshapajevi ärritunud kiri otse Revolutsoonilisele Sõjanõukogule: "Kiire. Väljaspool järjekorda. Mitte tundigi ei suuda ma koos töötada Furmanoviga." See oli ärev märk ja tsentrum saatis kohapeale asja uurima autoriteetse arbiitri Valerian Kuibõshevi. Tema seisukoht oli selge: "Palun Furmanov ära kutsuda...".

Ent Furmanovil oli isiklik soe vahekord Frunzega ja see otsustas asja tema kasuks -- ta jäeti Tshapajevit edasi taltsutama. Põlualuseks sai hoopis Tshapai.

Furmanovi ja Tshapajevi tülid süttisid ootamatutest ajenditest. Näiteks juhtus nii, et Tshapai naine läks litsiks ja mees jäi kaasata. See vihastas Tshapaid nii, et ta keelas käskkirjaga ka kõigi teiste "brigaadi-, polgu-, pataljonikomandöride ja reapunaväelaste" naiste või pruutide diviisis viibimise või külastamise. Ent komissar Furmanov komandöri käsku ei kuulanud, ta iludusest naine elas temaga ikka väeosas koos, pakkus komissarile öösiti koikurõõme. Päeval pidi naine aga Furmanoviga koos liikuma, komissar ei võinud kaunitari hetkekski silmist lasta, sest naist saatsid järelejätmatult kaasvõitlejate näljased pilgud. Tshapai ähvardas Furmanovi maha lasta, kui see naisest sõjaväes ei loobu. Ent Furmanov oli kaval, ta võttis ühendust keskusega ja Anna Furmanova vormistati diviisi kultuurilise massitöö organiseerijaks.

Loe veel

Tshapajevi väesalk polnud esiotsa punane üksus, talupojad olid selle revolutsioonisegadikus moodustanud kui enesekaitsesalga kõiksugu ringihulkuvate marodööride ja rüüstajate vastu. Bolshevikud oskasid aga väesalga valgete vastu suunata ja paisutada üksus seejärel diviisiks. Tshapajevi tütar Klavdia Tshapajeva, kes veel poolteist aastat tagasi Moskvas 87-aastasena elas, on kinnitanud, et Tshapai väes, kuhu oli tuldud külade kaupa ja kus paljud olid omavahel sugulased, kestsid familiaarsed ja jõhkravõitu suhted. Ametlikke pöördumisi ja auandmisi ei tuntud. Säilisid külakombed ja isajärgsed tavad. Klavdia mäletas juhtumit, kus Tshapai isa, vanamees Ivan Tshapajev tõmbas kuulsal komandöril kõigi silme all nuudiga vastu nägemist ja tahtis tal naha põhjalikult kuumaks sugeda. Põhjus -- poiss polnud hobuste eest korralikult hoolitsenud. Tshapai (diviisikomandör!) laskus süüdlasena isa ette põlvili, puudutas laubaga vanakese vilte ja palus talt alandlikult andeks.

TshAPAJEVI VABARIIK. Tshapajevil oli muidugi keerukas anarhilist väge endale taltsas hoida. Peamiseks vahendiks sai julmus. Arhiivides on Tshapai ettekanne keskusele: "Rünnakule minekust keeldumise eest mahalastud 29 punaarmeelast... Pärast seda astus kogu Nizhnaja Pokrovka kuni 50-aastane meeselanikkond üksmeelselt meie ridadesse ja paiskus pealetungile... Pärast lahingut vangivõetud sakslaste, tshehhoslovakkide ja ungarlaste seas organiseeritud kommunistlik rakuke. Keeldunud lasti maha. Diviisikomandör Tshapajev."

Tshapai vahekord bolshevistlike pealikutega oli habras. Keskkomitee liige Lev Kamenev kirjutas: "Selle bandiidi kohta liiguvad kõiksugu jutud". Ei sallinud Tshapaid silmaotsaski Trotski. Mitmel korral ähvardas Tshapajevit sõjatribunal ehk teisisõnu surmamõistmine. 1918. aasta lõpul kutsuti Tshapai Trotski juurde justkui oma tegevusest ettekannet tegema. Ent koos kutsega saatis keegi hoolitsev hing keskusest Tshapaile ka hoiatava telegrammi: "Ära sõida, sind lastakse maha". Tshapajev ei sõitnud ja jäi sedakorda ellu.

On teada mitmeid juhtumeid, kus Tshapajev jäeti ülemjuhatuse poolt nimme keerulistesse sõjalistesse seisudesse, ei aidatud teda sõjamoona ja abivägedega, lasti nälgida ja ülekaaluka vaenlase poolt sisse piirata, lootes nii isekast komandörist vaenlase käe läbi vabaneda. Ent Tshapai jahmatav populaarsus oma matsiväeosas -- teda peeti võitmatuks pooljumalaks ja ta karske talupojatarkus lasksid tal ikka ja jälle pääseda, saavutada vaenlase üle ootamatuid hiilgavaid võite.

Teada on Tshapai unelm luua Volga äärde ja Uuralitesse "Tshapajevi vabariik", isemajandav ja isesõdiv oma seaduste ja moraaliga suveräänne saareke keset verdvalavat Nõukogude Venet. Mõned uurijad on arvanud koguni, et Tshapail kihises ajudes salakaval natsionalistlik plaan -- ersade rahvusriigi loomine. Tema 25. Laskurdiviisis võitles tõepoolest palju ersasid, ka pärast Tshapai hukkumist sai diviisi ülemaks ersa, Ivan Kutjakov. Aga riigi loomiseni Tshapai fantaasia küll vaevalt ulatus. Tshapaid oleks täiesti rahuldanud vaba, allumatu kogukond, kus ta ise oleks olnud juht, pealik, isake.

NAISE KÄTTEMAKS. Tshapai hukkumise kohta käibib mitmeid versioone, Klavdia Tshapajeva tunnistas neist vaid üht -- Tshapai langes oma naise, sellesama litsiksläinu ohvriks. Nimelt ilmus Pelagia Jefimovna 1919. aasta augustis Tshapajevi juurde, et leppida, unustada ja alustada otsast. Tshapai saatis ta pikalt. Solvunud ja alandatud naine läks, aga viie päeva pärast ründasid puhkavaid Tshapai vägesid ootamatult valgekasakate ülekaalukad jõud. Naine oli punaste peidukoha vaenlastele teatavaks teinud.

Selle versiooni paikapidavuse kohta on ka tõendeid, näiteks avastas GPU 1929. aastal valge vastuluure salajaste dokumentide seas paberi, mis näitas, et Tshapai naise armuke oli olnud valgete värvatud agent.

Tshapai hukkus Uurali jõe lainetes. Ehkki mitte sedavõrd heroiliselt, kui raamatus või filmis. Kui Ungari vanad bolshevikud nägid vendade Vassiljevite linateost, olid nad nördinud ja tõstsid avalikku protesti: "Filmis pole kaadritki tõtt!" Ent müüt Tshapajevist oli loodud ja seda ei tohtinud millegagi ohustada -- ungari bolshevikud arreteeriti ja nad kadusid GULAG-i hämarusse.

Nõukogude aja lõpukümnendil levis kahte sorti anekdoote -- tshuktshist ja Tshapajevist. Tegelikult polnud neil vahet, naer käis alamrahvuste üle, sest mis vahet on shovinisti jaoks tshuktshil või ersal.

Kaks anekdooti Tshapaist ja Petkast

* Tshapai: "Kuule, Anka, miks Petkal nii lokkis juuksed on?" Anka: "Ta peseb juukseid munadega." Tshapai: "No on alles akrobaat!"

* Tshapai näeb Petkat auku kaevamas ja küsib: "Mis auku sa teed?" – "Ah, tahan rinnapilti teha." – "Aga miks see auk siis nii sügav peab olema?" –

"Aga ma tahan hobuse seljas!"

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare