Ukraina julgeolekualased valikud on Vene–Gruusia augustisõja järgses maailmas tihti kõneaineks. Mitmed lääne analüütikud, diplomaadid ja riigimehed on lausa hoiatanud, et Ukrainast võib saada järgmine Venemaa sihtmärk, sest Moskva eesmärk tundub olevat mõjusfääri laiendamine üle naaberriikide. Ukrainast ja Ukrainaga räägib ka NATO. Novembris-detsembris toimus kaks kõrgetasemelist NATO–Ukraina kohtumist:Tallinnas said kokku kaitseministrid ja Brüsselis välisministrid. Nende NATO–Ukraina arut-elude eesmärk oli Ukraina ja lääne vahelise läbikäimise tihendmine. Kas ja kuidas see õnnestus? Visandan ülevaate Ukraina NATO-ga seotud võimalustest ja valikutest.

NATO–Ukraina kaitseministrid Tallinnas

12.–13. novembril Tallinnas toimunud NATO–Ukraina kaitseministrite kohtumine õnnestus hästi nii sisulisest kui ka korralduslikust küljest. Arutati Ukraina kaitsereformide arengut ja Ukraina julgeolekut uues Vene–Gruusia sõja järgses Euroopas. Ukraina kaitseministril õnnestus oma NATO kolleege veenda, et Kiievis suhtutakse Ukraina ja terve selle regiooni julgeolekusse tõsiselt ja konstruktiivselt. Ukraina jagab oma lääne sõpradega samu julgeolekuväärtusi: õigust valida ise endale liitlasi, õigust piiride puutumatusele, demokraatiat ja kodanikuvabadusi. NATO liikmesriikide kaitseministrid eesotsas Robert Gatesiga kinnitasid omalt poolt tugevat toetust Ukraina NATO-suunalistele pürgimistele.

Lisaks kaitseminister Jaak Aaviksoole osalesid üritusel veel USA, Ukraina, Läti, Taani, Tšehhi, Türgi ja Albaania kaitseminister. Kolm riiki – Ühendkuningriik, Bulgaaria ja Norra – olid esindatud aseministrite tasemel. Üheksa liitlase puhul osalesid kohtumisel riigi NATO-suursaadikud. Ülejäänud riigid olid esindatud näiteks kas kantslerite või asekantslerite tasemel. Konsultatsioone juhtis NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer ja kohal oli ka NATO sõjalise komitee esimees admiral Giampaolo di Paola.  Kohtumine oli intellektuaalselt sisukas ja informatiivne ning andis mõtteainet edasiseks. Kohalolijate kõrge tase oli poolehoiuavaldus nii Eestile kui ka Ukrainale. See, et Eesti valis rahvusvaheliste kohtumiste hulgast võõrustamiseks just NATO–Ukraina ministrite kohtumise, näitab, et peame Ukraina NATO-ga seotud abistamist eriti tähtsaks.

NATO–Ukraina välisministrid Brüsselis

2.–3. detsembril kohtusid Brüsselis NATO ja Ukraina välisministrid ning arutasid Ukrainale ja Gruusiale NATO liikmesuse tegevusplaani ehk MAP-i andmist. Otsustati, et MAP-i saamiseks ei ole Gruusia ja Ukraina veel küpsed, kuid selle asemel pakuti Kiievile ja Thbilisile võimalust alustada NATO liikmesuse saavutamise aastaprogrammi ehk ANP täitmist. See tähendab, et Ukraina ja Gruusia esitavad igal aastal NATO-le ülevaate reformidest ja liitlased annavad neile selle dokumendi põhjal tagasisidet.  

MAP-i ja ANP eri nimest hoolimata on tegemist sisult sarnaste algatustega.  Selles mõttes jõudsid NATO välisministrid filigraanse otsuseni. Brüsselis saavutatud tulemus rõõmustas nii NATO pooldajaid kui ka vastaseid. Hundid on söönud ja lambad rahul. Ukraina välisministrile andis NATO otsus võimaluse kodusele publikule kinnitada, et Kiiev väljus läbirääkimistelt võitjana, sest sisuliselt sai Ukraina „peaaegu

MAP-i”. Opositsioonijuht Viktor Janukovitš kiitis NATO otsust kommenteerides, et MAP-i andmisest hoidumisega austas NATO Ukraina avalikkuse arvamust. Ka Venemaa NATO-suursaadik Dmitri Rogozin kiitis kohtumise tulemusi leides, et võitis Moskva, sest Kiiev ei saanud MAP-i. Rogozin arvas, et NATO–Vene suhetes „hakkab nüüd jää liikuma”. On väga tore, et kõik osapooled tunnevad end hästi. See tähendab, et NATO–Ukraina suhetest kaob seni sisulist tööd pärssinud pingestatud ootus ja Kiievis keskendutakse reformidele.

Kiievi edasised väljavaated ja väljakutsed

Euro-Atlandi kogukonnaga ühinemine on keeruline ülesanne, mis nõuab riigisisest toetust ja poliitilist stabiilsust. Seda olukorda võib parandada vaid Ukraina ise, lahendus ei saa tulla väljastpoolt. Targad ja Ukraina julgeolekust hoolivad Ukraina poliitikud võiksid NATO-ga kohtumistest järeldada, et nüüd on vaja keskenduda riigisisestele reformidele ja avalikkuse teavitamisele. Ukraina majandus ja ühes sellega kaitse-eelarve vajab turgutamist. Loodetavasti hakkab sisuliselt tööle ka möödunud suvel Kiievis valitsuskabineti juurde loodud Euroopa ja Euro-Atlandi lõimumise koordinatsioonibüroo. Neilt võiks oodata koostatava ANP jaoks vajaliku Ukraina ametkondadevahelise koostöö mehhanismide käivitamist ja õlitamist.

Eesti huvid ja võimalused

Eesti on ise läbi teinud viis aastat ANP koostamise tsüklit ja vajaduse korral saaksime oma kogemuse põhjal Ukrainale nõu anda. See ei kõla ühe väikeriigi kohta suurustavalt, sest Eesti on alati väljendanud solidaarsust kommunistliku ikke all kannatanud vennasvabariikidega ning me mõistame ja tunneme Ukraina julgeolekuruumi iseärasusi.

Eesti võidaks veelgi rohkem, kui meil oleks ka Ukraina puhul välja panna samasugune strateegilise tasandi raskekahurvägi kui Gruusia puhul. Retoorikas rõhutavad Eesti poliitikud ja riigiametnikud ikka, et Gruusia ja Ukraina abistamine on meile ülitähtis. Aktiivset mõttetööd ja häid ideid Ukraina suunal aga napib.

Loomulikult ei saa alahinnata tõsiasja, et Ukraina ei ole oma suuruse tõttu nii lihtsalt hoomatav kui Gruusia. Samuti ei ole Ukraina suurriigile omaselt eriti aldis strateegilistes valdkondades näpunäiteid vastu võtma. Ei saa mööda vaadata ka eestkostjariikide vahelisest rivaliteedist. Nii nagu eestlased on võtnud oma eestkoste alla Gruusia, pretendeerivad samale positsioonile Ukrainas nii Leedu kui ka Poola. Seega, vabandusi mõtteloiduseks leidub. Ometi ei õigusta see siiski Ukrainaga seotud tegevuskava puudumist, kas või juba selleks, et aidata Gruusias toimunut ennetada ja vältida. Julgeoleku-, kommunikatsiooni- ja kaitseeksperdid võiksid suuta mobiliseeruda ka rahuajal, ootamata kriiside eskaleerumist ja kulmineerumist.

12.–13.11.2008 Tallinnas toimunud kõrgetasemelise NATO ja Ukraina kohtumise korraldas Sihtasutus Rahvusvaheline

Kaitseuuringute Keskus koostöös kaitseministeeriumi ja teiste Eesti ametkondadega.

Vt lähemalt www.icds.ee