Mesi - ravim ja maiustus
Seda imelist, magusat loodusandi jahiti ja tarvitati juba ürgajal. Mee kasulikkus on teada juba aegadest, kui maad asustasid esmased inimesed. Juhuslikult avastati mesilaste pesi, prooviti kuldset nektarit ja ennäe, hakkas maitsema. Mett hakati hoolikalt korjama, koguma ja kasutama süstemaatiliselt. Sadu aastaid oli mesi inimestele ainsaks kättesaadavaks magusaks toiduaineks. Viimased aastad on toonud asendusained, eeskätt suhkru näol. Puhas suhkur on vaid energia andja. Rafineerimisega on sealt ära võetud nii kõik vitamiinid, mineraalained, mikroelemendid kui ka ballastaine. Mesi seevastu on hindamatu toiduaine, olles ühtlasi ka üheks parimaks monosahhariidide kandjaks, tänu millele võib süsivesikute üldratsiooni 1 /3 võrra vähendada. Mesi sisaldab 20% vett, 15% valku, 47-70% mono- ja disahhariide, 4-10% polüsahhariide (tärklis), 0,8-1,3% orgaanilisi aineid ja palju muud, mis vajalik inimorganismile. Veel sisaldab mesi rauda, kaaliumi, mangaani, niklit, koobaltit, räni, kroomi, kulda, fosforit, väävlit ja paljusid teisi mikro- ja makroelemente ning mitmeid inimorganismile vajalikke amiinohappeid ja vitamiine.
Kuna tegu on puhta, naturaalse produktiga ja inimorganismile väga vajaminevate toitainete kogumiga, siis on mesi asendamatu toiduaine meie igapäevases elus. üks mee parimaid omadusi on tema bakteritsiidne toime, see tähendab mikroobidele ebasoodsat keskkonda (kaaliumi sisalduse tõttu). Ideaalse niiskusesisaldusega puhas mesi lõhustab ka bakterid. Mesi on organismi jaoks valmistoode, temas ei toimu enam muudatusi ja ebasoovitavaid protsesse nagu suhkru liigsel kasutamisel. Võrreldes teiste magusate toiduainetega on mesi ideaalne energiaallikas. Haigestudes on oluline suhkur meega asendada, nii vabanevad seedeorganid inversioonist. Organism omastab mett kergesti, see ei kahjusta limast seedetrakti. Vajalik energia vabaneb meest kiiresti ning aitab pärast füüsilist pingutust organismil ruttu taastuda. Mesi on suurepärane rahusti närvisüsteemile ja seedetraktile, koormamata neerusid nagu suhkur. Ta aitab tasakaalustada ainevahetust, koos meega seedib organism paremini raskesti omastatavaid toitaineid. Suure kaaliumisisalduse tõttu soovitatakse mett ka veresoonkonna haiguste puhul. Tugeva köha ja nohu puhul koos sidruniga (õunaäädikaga) on ta asendamatu ravim. Tuntud on ka soe meekompress, mis ööseks kaelale või rinnaesisele pärgamendi alla hauduma jäetakse. Ka nohutilku saab kodus mee olemasolul kiirelt valmistada, lisades viimasele veidi aaloe- või sibulamahla. Paljudele ei meeldi mesi üldse, maiamad aga peavad oma liigset kiindumust lausa kahjulikuks. Kellele meenutab mee maitse ainult külmetushaigusega joodud ravimteed, kes keeldub otsustavalt kõigest, mis mesilastega seotud. Arusaamasid meest on mitmeid ja mitte alati õigeid. Kuid eriti oluline on harjutada oma lapsi varakult armastama töökaid mesilinde ja sellest lähtuvalt ka mett. Maast-madalast harjunud, jõuab loomulikult iga vanur arusaamisele, et tema kodus peab alati seisma meepurk. Vanurid, kel põietegevus häiritud ja lastel, kel voodimärgamist ette tuleb, peaks igal õhtul enne magamaheitmist 1-2 tl mett võtma. Selle mõju oleks kahene: seob organismis vedeliku, vähendades neerude koormust ja kindlustab sügava une. Vanurid peaks igal õhtul enne uinumist jooma 1 kl sooja piima 1 spl meega, mis tagab kiire uinumise.
Kiirelt valmib magustoit, kui lisame mett kohupiimale, hapukoorele või hapupiimale. Kellele mee maitse pole just meeltmööda, lisame juurde keedist, marju, puuvilju, kakaod jne. Proovime maitsestada toorsalateid meega, ka teravamate salatiõlide maitsestamiseks kasutame mett. Selliselt söödud mesi ei kuulu kuumtöötlemisele ja säiluvad kõik tema väärtused, sest üle 40=C6C kuumutatud mees hävivad paljud fermendid.
AIVE LUIGELA,
Toiduainete Instituudi tehnoloogiainsener
