Metsade taastamise tagaks kautsjon
Metsade raie pole iseenesest hea ega halb. Looduse hävitamine on esile kutsutud siiski tarbija, mitte tootja poolt. Seetõttu on ka keskkonnaprobleemid suuresti majanduslikku laadi.
Metsaseadus hakkas kehtima 9. aprillil. Uue seaduse erametsade osas on liigutud lausregulatsioonist isereguleeruva süsteemi suunas. Kuid langetud on teise äärmusse. On loobutud raiemahtude reguleerimisest, asendades selle nõuetega raiejärgse metsa seisundile. Kuigi nii hinnatakse tulemust, mitte protsessi, kaotatakse ülevaade ressurssidest ning selle kasutusest.
Metsaseadus ei anna meile vastust, millist eesmärki ta täitma peaks. Kui uskuda, et Rio Konventsioon on veel jõus ning Riigikogus 1995 vastu võetud säästva arengu seadus veel kehtib, peaksid riigi ees seisvad üles-
anded olema selged. Kasutada meie puiduvarusid ühtlaselt ja järjepidevalt ning neid üha taastoota.
Metsaseadus peaks selle ülesande lahendamist toetama. Kuid see jätab lahtiseks kasutusmäärad ega räägi sõnagi kriitilisest varust. Eesti metsade mõtestatud kasutuse 200-aastase praktika juures on esmakordselt loobutud metsade kasutuse ja juurdekasvu tasakaalu põhimõttest.
Seaduses on metsade taastamise nõue puhas deklaratsioon, millel pole mingit sisulist tähendust. Maailma praktika näitab, et järelevalvest märksa tõhusam on metsade taastamiskulude sissekasseerimine. Selle asemel, et omanikult deklaratiivselt nõuda raiutud ala taasmetsastamist, kasseeritakse enne raiet sisse kautsjon. Kui mets on uuendatud, makstakse selleks kulunud raha tagasi. Kui aga omanikku ei ole enam võimalik leida või see töö on tegemata, istutatakse uus mets kautsjoniraha eest. Kui omanik ületab talle ette antud kasutusmäära, hakkab kautsjon tõusma ning tuleb otsustada, kas mitte pole kasulikum raiega oodata.
Mets on olnud puhvriks, mis tasandab raskused majanduses. Praegu moodustab puidu eksport viiendiku ekspordi üldmahust ja on seega kogu majanduse ja Eesti krooni stabiilsuse tagatis. Raiemahud hakkavad saavutama metsapoliitikaga sätestatud 7,8 miljonit tihumeetrit aastas. Sealjuures ligemale miljon hektarit metsa on veel kasutusest väljas ja õige kasutus on leidmata 1,5 miljonile võimalikult raiutavale tihumeetrile "väheväärtuslikule" lehtpuu puidule. Need arvud peaksid panema mõtlema igaühe, kes ei ole ennast metsaga sidunud vaid ühepäevaliblikana.
