Metsas elav maafriik Tiit tsivilisatsiooni ei tunnista
Tiit ütleb, et just võttis vastu töö - 20 000 korvi punumise, ja kui sellega ühele poole saab, hakkab viikingilaeva ehitama.
56aastasel Tiidul on Mustjõel Aegviidu lähedal 50 hektarit maad, suur majapidamine -nii umbes neljakümnepealine lambakari (“Ei mina tea, palju neid lambaid täpselt on, sügisel loeme üle. Vahel mõni hunt murrab ja ise teeme söögiks, jõua nende üle siin arvet pidada,” rehmab turismitalu peremees Tiit), mitu hobust, koer ja kassid ning hirmus palju vanakraami ja muud kola, mida mees hobi korras üle Eesti kokku on korjanud.
Lisaks kolmkümmend-nelikümmend külalist mahutavale kõrtsile ja öömajale on Tiidu maavaldusel püstkoda, eurokoda, kirik, suitsusaun, väliköök, kus saab siga vardasse ajada, lõkkeplats jaanituleks, maa-alune metsavennakoobas ja sõnulseletamatult ilus loodus.
Muhe maamees ise on pisike, jässakas ja vaatamata kehvale suvele, hästi päevitunud, käed määrdunud nagu tõsisel põlluharijal ikka.
Tegi köögimööbli ühegi naelata
Tiit naerab, et tal pole seda ärivaistu ja asjaajamise soont, kõige muuga saab ta aga hästi hakkama, eriliselt meeldib aga puutöö. Ainus, mida Tiit silmaotsaski ei salli, on linnas käimine, isegi nii väiksesse linna nagu Kehra sõiduks võtab ta pikalt hoogu ja sõidab vaid äärmisel vajadusel. Võib arvata, et mees on kehv suhtleja ja kardab inimesi, kuid Tiit on hoopis tõsine töömees ja paras lõuapoolik. Mees võtab rõõmuga külalistelt pudelid kange õllega vastu ja kallab klaasi. Itsitab, et ei salli naisi, kes joovad ja seepärast meile ei paku.
Talu majapidamise tutvustamist alustab Tiit suure maja köögist. Köök nagu köök ikka - suur laud keset ruumi, kraanikauss ja kapid. Ainult et kõik paksust puust, ühtegi naela ega metallhinge pole Tiit meisterdamisel kasutanud - pole viitsinud linnast naelu tuua, saab ka tappidega ja puidust hingedega ehk sagridega töö tehtud. Meistrimees ütleb, et tema hobi on taastada ja arendada talupoegade aegseid töid ja esemeid.
“Seda köögimööblit ehitasin mitu head aastat. Puud peab juba kaks aastat selles ruumis suretama, kuhu see mööbel jääb,” räägib peremees muheledes ja tõmbab kapiukse kääksudes lahti. Tõstab siis lauaserva üles ja hoopleb, et tal on kahe poolega laud. “Kui külalised tulevad, keerad puhta poole ja ei mingit koristamist ega lapiga nühkimist. Vanasti ikka tehti nii, et perele oli üks pool ja külaliste jaoks teine,” seletab Tiit.
Raudtee jahipüssi asemel
Tiidu sõnul pole tal äraelamisega mingit probleemi - suurt ei priiska, sente ka ei loe. Kõik, mis klientidest üle jääb, läheb Tiidu ja tema kahe sulase toidulauale ning sellest saavad kassid-koeradki söönuks. Muidu elavad mehed võileibade peal, sest perenaist majas pole. “Möödunud nädalal olid siin just taimetoitlased. Siis olid kassid-koerad näljas ja meil endil lõi kõht pilli,” ütleb Tiit tõsiselt, purskab siis naerma - et ega see asi nii hull polegi, nad pole viitsinud kuue kilomeetri kaugusele poodi sõita.
Tiit ütleb, et toiduks jagub päris palju ka metsloomi, kuigi endal tal pole vaja jahil käia. “Me lihtsalt korjame saaki, siin on ju raudtee. Vahel ikka mõni loom alla jääb, karu, põder, kits, koprad,” loetleb talumees. Poodi, viina järele (muu kraam on omast käest võtta, puskarit ei viitsi ajada) sõidavad nad peremehe sõnul aia taga seisva sõjaväe soohõljukiga. Pole ime, et tee, mis taluni viib, on künklik, meenutab kuumaastikku. “Hullemat looduse lõhkujat pole kui see. Sõidad kord tundrast läbi, 20 aastat on jälg järel. Ikka imeinimesed, kes selle tegid?” imestab Tiit ja ütleb, et tema sellega küll metsa minna ei taha, poes viina järel käia kõlbab aga küll.
Taluperemees hõiskab, et temal nüüd küll reklaami vaja pole, kõik nädalavahetused on turismitalus juba niigi augusti lõpuni kinni pandud ja talv läbi käivad grupid pidutsemas. Tiidu sõnul saab ta kliente isegi valida - ta on kehtestanud reegli, et alla kolmekümnest gruppi ta vastu ei võta ja üle selle läheb hind kallimaks. Tiidul on ka väike eelarvamus, kirtsutab nina, öeldes: “Tead, see vene inimene on omamoodi maailmavaatega. Mitte et ta paha oleks, seda mitte! Aga näiteks näeb ta maas lille, võtab selle üles, ütleb: ilus tsvetotðka ja viskab siis maha. Kord tuli mul grupp siia pidu panema ja bussijuht puhastas igavusest bussi kõik prahi minu hoovi ja valas õli ka veel maha.”
Abikaasa ja neli last elavad linnas
Jõuame väikese majakese juurde, Tiit viipab: “Näe, seal üleval on neitsikamber. Aga siin all on juba naise elamine, häll ja puha. Siia tuldi siis, kui juba titt käes.” Pisike viilkatusega palkmaja jõe ääres on nagu nukumajake. Väike redel viib teisele korrusele. Ase on tehtud, valged linad lausa läigivad päikesevalgel. “Sul pole sinna asja,” käratab papi äkki neitsikambri uudistajale, ise naeru kihistades.
Küsimusele, kas Tiidul ka abikaasat ja lapsi on, vastab: “Jah, nad on linnas.” Peremehel on neli last, kolm tütart ja üks poiss ning abikaasa, kes vahel maal külas käivad. Lapsed pidavat Tiidu sõnul juba täisinimesed olema, ainult viimane on veel pisike. “Kui vana ta nüüd oli? Seda tuleb abikaasalt küsida,” rehmab Tiit, et lapsed on naise rida. Vastust teab talu sulane: “Tiidu tütar on 13aastane pubekas.”
“Ta armastab väga hobuseid,” kiidab isa ja tunnistab, et salaja sisimas loodab ta tütrest maakat teha, sest teised lapsed pole maaelust sugugi huvitatud. “Nad ei tunne end siin hästi, mis teha. Ega vägisi saa kedagi maale tuua. Proovisin abikaasat ka siia tirida. Ütleb, et talvel on külm ja niiske. Kardab, hundid uluvad ja pime on. Mis sa taga teed?!” on mees natuke nõutu ja õnnetu, sest ta ei taha, et tema kolmekümne aasta töö vili võõrastesse kätesse läheks. Kuid ega ta vägisi ka kellelegi oma hobi peale suruda taha. “Ei taha, ei taha. Ega elu pole selleks, et piinelda, elu peab ikka mõnuga elama,” arvab Tiit.
Hundid-karud ümberringi - tähendab õige koht
Tiit oli kõva maadlusmees, nüüd hoiab end vormis maatööga. Mitmekordne Läti ja Eesti meister maadluses lööb käega ja ütleb, et mis sest maadlusest rääkida. Parem räägib ta talukõrtsist. “See maja on üle saja aasta vana. Siin oli juba enne raudtee tulekut talikõrts,” viib Tiit jututeema endalt kõrvale ja räägib, et kolmkümmend aastat tagasi ostis tema selle maja 150 rublaga. “Tol ajal oli nii, et kui võtad naise, peab sul olema suvila, auto ja korter. Auto ja naisega polnud raskust. Aga siis tuli leida suvilakoht. Minule need aianduskooperatiivid ei meeldinud,” räägib Tiit. Võttis kätte hoopis eestiaegse sõjaväekaardi ja tõmbas Tallinna ümber 50 kilomeetri raadiuses sõõri. Näpu alla jäi jõekallas ja tühi maja metsa sees, kõik sobis. Tiit otsis omaniku üles, kes sellises padrikus elada ei tahtnud ja kaup saigi tehtud. Esialgu oli Tiidu sõnul maja endine omanik teda hoiatanud, et pojakene, mis sa sihukese majaga pihta hakkad, seal hundid, karud ja ilvesed ümberringi. “Mina ütlesin vastu, õige koht!”
Metsavenna koobas
Tiit räägib, et tema maal elas temaga aastatel 1972-1978 koos keegi Juhan, kes endast eriti palju rääkida ei tahtnud. Juhan oli üle 80 aasta vana, kui ta 1978. aastal suri. Ta hoidis end metsas inimestest eraldi, vahel ainult käis ukse taga süüa küsimas. Tiidu jutu järgi olid Juhani jalad niiskes ja rõskes koopas elamisest väga haiged, elupäevade lõpul ta vaevalt liikus. Suhelda ta inimestega ei tahtnud, liiatigi endast rääkida. Vahel, kui Tiiduga koos viina viskas, poetas, et tal on Tallinnas tütar. Vangilaagrisse ei tahtnud Juhan kuidagi minna, isegi kui külaelanikud rääkisid, et see pole ju kellegi elu siin urkas. Juhan leidis, et redus elades on ta iseenda peremees, vangis peab teiste käsu järgi tegutsema ja kas need tingimusedki paremad on. Juhanil oli peale selle elamise veel teisigi peidupaiku, vahel magas ta ka mahajäetud raudteejaamades. Maa-alune koobas oli Juhani üheks peidupaigaks. Puujuure alla umbes viie ruutmeetrisele pinnale oli ehitatud magamisase ja kividest kamin, mida tohtis kütta vaid öösiti. Talvel ei tulnud Juhan üldse oma koopast välja, et mitte jälgi jätta. Ta toitus maa alla kaevatud kartulitest ja muust sügisel kogutud toidukraamist. Suvel teenis ta väheke elatist korvide punumisega - selle töö tõi külarahvas talle metsa kätte. Tiidu sõnul leiti kõrvaltalust kolm metsavenda ja peremees Karla saadeti koos naisega kolmeks aastaks vangi.
Greta Kaupmees
