Mida loevad noored inimesed?

Noorte lugemust on raske hinnata, sest asjaomaseid uuringuid pole tehtud.

Küsimusele, mida noored loevad, vastatakse kooliraamatukogudest nagu ühest suust: laenutatakse seda, mida on vaja kohustusliku kirjandusene lugeda – ja kuna selle maht on suur, siis aega muuks üle ei jäägi.

“Kui nad loevad seda, mis meie koolis on kohustuslik, siis vaevalt et ööpäevas enam aega jätkub midagi muud lugeda,” ütles Lauri Leesi prantsuse lütseumist. “Võib-olla ainult koolivaheajal. Kindlasti on ka suure lugemusega inimesi, kuid üldistada siin ei saa – need on alati erandid.”

Ka muud raamatukogud jäävad vastamisega hätta, sest puudub statistika, milliseid teoseid mingi lugejarühm eelistab. Loomulikult laenutatakse ka ülikoolide raamatukogudest eelkõige neid teoseid, mis on erialaselt vajalikud: õpikud, käsiraamatud, teatmeteosed, ülikoolide kohustuslik kirjandus. Aga mida loevad noored omast tahtest?

Tuleb noortelt endilt küsida. Luuletaja Kaarel (22) lõpetas äsja Türkmenistani autoritaarse liidri Saparmurat Nijazovi raamatu “Ruhnama” lugemise. See on teatavasti teos, mis Türkmenistani juhi arvamuse kohaselt peaks kujutama endast sealse ühiskonna käitumishartat, kaanonite ja tõekspidamiste kogu. Lisaks sellele luges Kaarel hiljuti Castaneda “Vaikuse jõudu”.

Kaspar (23), filmiprodutsent, tõstis viimasel ajal loetust esile Thomas L. Friedmani majandus- ja globaliseerumisalase raamatu “Lexus ja oliivipuu”. Peale selle luges ta hiljuti Stephen Kingi õudusjuttude kogumikku “Kõik on mõeldav”, Viktor Suvorovi “Enesetappu” ja Jüri Lina raamatut “Maailmaehitajate pettus”. “Meeldivad sellised raamatud, kust saab teada huvitavaid, teistsuguseid nägemusi meie ühiskonnast,” selgitas Kaspar oma lektüüri. “Mis avardavad silmaringi, vastanduvad mainstream’ile.”

Hiljutised lugemiselamused

Räppar Tommyboy (29) luges just läbi Sass Henno romaani “Mina olin siin” ja on praegu poole peal eesti ulmekirjaniku Veikko Vangoneni jutukoguga “Ülestõusjad”. Viimase leidis ta poest ja soetas endale, sest raamat oli allahinnatud. “Osa jutte päris meeldis, eriti keskaegsed – need on lahedad,” ütles Tommyboy. Viimase aja lugemiselamuste hulka kuulub ka Natan Eidelmani “Otsin esivanemat”, 1971. aastal ilmunud teos, mis tuli kolimisel vana kapsana kasti seest välja ja mis jutustab inimese eellastest.

Harri (22) töötab kirjandusalal ja tema viimase aja lektüür on eriti mahukas. Sinna kuuluvad Gudbergur Bergssoni “Luik”, Winnebago triksterilood “Vembuvana. Jänes” ja Kurt Tucholsky “Gripsholmi loss”, aga ka Heinrich Bölli “Iiri päevik”, Jack Kerouaci “Pilvealused” ning Georges Bataille’ “Silma lugu”. Samuti Ülo Mattheuse “Läheb ega peatu”, Tiibeti surnuteraamat, Kjell Askildseni “Suur tühi väli”, D. H. Lawrence’i “Mees, kes suri”, Laurence Sterne’i “The life and opinions of Tristram Shandy”.

Kaasaegsest eesti kirjandusest on Harri hiljuti lugenud Urmas Vadi jutukogu “Unetute ralli” ja Vadi viimatisi näidendeid, Hasso Krulli eepost “Meeter ja Demeeter”, Jan Kausi luulekogu “Aeg on vaha” ning Jürgen Rooste luulekogu ja CD-d “Ilusaks inimeseks”.

Mida niisuguse kireva pildi peale saab kokkuvõtteks öelda? Vist seda, et loetakse kõike, esmapilgul isegi väga kummalisi raamatuid, ja lektüüri kujundamisel on suur osa juhusel. Aga need, kellele lugeda ei meeldi, ei loe muidugi mitte midagi.

Kohustuslik kirjandus abituuriumis

Pirita majandusgümnaasiumis

Valik väliskirjandust

•• Ernest Hemingway: “Ja päike tõuseb”, “Hüvasti, relvad”

•• F. Scott Fitzgerald: “Suur Gatsby”, “Sume on öö”

•• Erich Maria Remarque: üks romaan

•• Franz Kafka: “Protsess”

•• Hermann Hesse: “Stepihunt”

•• Tennessee Williams: üks näidend

•• Arthur Miller: üks näidend

•• Jerome D. Salinger: “Kuristik rukkis”

•• Kurt Vonnegut: üks romaan

Kohustuslikud eesti autorid

•• A. H. Tammsaare, Gert Helbemäe, Karl Ristikivi, Jaan Kross, Mats Traat.