Mida teha väikese vihapurikaga?
Pere on hommikusöögilauas ja ema kallab lastele jogurtit. Kolmeaastane Karoliina märkab karjuvat ülekohut: lemmikjogurt rändas venna krõbuskitele, tema sai aga hoopis valet sorti! Ebaõiglus teeb tigedaks – kurja pilgu saatel lendab helbekauss kolinal põrandale.
See pole Kruusmaade peres just igapäevane olukord, kuid aeg-ajalt tuleb vihastamist ikka ette. Ema Ave ja isa Ain usuvad, et ka negatiivsetele emotsioonidele peab ruumi andma. Muidu kuhjuvad nad tasapisi hinge ja murravad sealt ükskord välja, nii et tulemus võib olla kõikehävitav.
Kääks ja vops
Psühholoog Pille Isat peab seda eluterveks suhtumiseks. Tegelikkuses on nii, et kui laps vihastab, hakkavad vanemad teda kähku rahustama. Just sellepärast, et vihase inimese kõrval on ebamugav ja hirmutav olla.
Vihane laps võib käituda mitut pidi. Mida väiksem laps, seda rohkem annab ta märku keha ja häälega: loobib asju, kisab, trambib jalgu, lööb. See on äge ja spontaanne füüsiline reaktsioon, mis kergendab tunduvalt olemist.
Mida suurem on laps, seda mitmekülgsem on ta relvastus. Kuigi väike tigedik näib suisa nautivat oma suurt kurjust, pole tal tegelikult kerge vihane olla. See kurnab lapse psüühikat samamoodi nagu kõrvalolijat.
Oi sina tige tikrimari!
Karoliina väljendab oma vihasegust solvumist grimasside ja agressiivsete liigutustega, saateks tihti tõlkimatu sõnavaling. Tundepuhangu põhjuseks võib olla enesekehtestamise püüd või armukadedus. Tavaliselt pöörduvad vanemad siis lapse poole naljatamisi: “Oled kuri nagu karvamuri!” või “Oled vihane kui rasvatihane.”
“Kui see ei toimi, selgitame huumorit appi võttes võimalikku teo tagajärge,” ütleb Karoliina ema. “Mahavisatud asja puhul umbes nii, et: nüüd on küll auk põrandas, kukume veel alla naabrite juurde.” Kui see ei aita, saadetakse laps teise tuppa rahunema. Enamasti tuleb talle sinna kümnekonna minuti pärast järgi minna ning kallistades rahu sobitada.
“Paraku ei oska laps alati ebameeldivast olukorrast omal jõul välja tulla,” nendib Pille Isat. Täiskasvanu on kogenum, tema kohus on jääda rahulikuks ning oma eeskujuga näidata, kuidas situatsioon lahendada. Sel puhul tasub meeles pidada, et viha vajab ruumi, üksiolemist. Kohta, kus olla, ning võimalust saada väljendatud. Samas ei tohi last oma vihaga liiga kauaks üksi jätta, sest tegelikult ta ootab, et keegi tuleks temaga rääkima.
Pille Isati arvates sobib raevu leevendamiseks huumor küll, seda igas vanuses lapse puhul. Oluline on aga, et see oleks soe ja toetav: mitte mingil juhul ei tohi nalja visata vihastaja enda või viha põhjuse üle.
Kujundlike väljendite kasutamises peitub ka väike oht. Näiteks ütlust “kui veel jalaga lööd, saeme jala maha” võib väike laps võtta sõna-sõnalt. Ta rahuneb küll maha, kuid viha asemele võib sigineda hirm. Seepärast peab sõnu valides arvestama lapse vanust ja arengut.
Küüned sisse
Kaupluse kassa juures lööb nördinud tüdrukutirts küüned sügavale ema käsivarde ja raputab seda kurjalt – milline ebaõiglus, ta ei saanud igatsetud pildiraamatut! Veidi hiljem selgitab ema autos, et hetkel pole neil selle jaoks raha. Vastuseks on vaikne nohin ja kortsus kulm.
“Selliseid vahejuhtumeid tuli meil ette siis, kui laps veel koolis ei käinud,” meenutab oma temperamentse tütre käitumist Aili Jõeleht. Nüüd on Loore juba 10aastane ning väljendab tundeid vaoshoitumalt. Palju lihtsam on seletada talle olukorda ka loogiliste argumentidega.
Miks Loore vihastab? Ema sõnul on põhjuseks enamasti suured tahtmised, mida ei saa täita. Näiteks on palju õppida ja lapsel ei lubata televiisorit vaadata – kohe on tüli majas. Tõsine pahandus oli ka siis, kui isa ja ema läksid kahekesi Tina Turneri kontserdile. “Piletid on hirmkallid, kui suureks saad, küll siis lähed” ja “see on suurte inimeste kontsert, laps tallatakse seal jalge alla”, püüdsid vanemad seletada. Lõpuks oli mossis noor daam siiski nõus koju jääma.
Kuidas seletada?
Pille Isat soovitab vanematel keskenduda selgitusi jagades viha tegelikule vallandajale: kas tütart vihastab kojujätmine või kontserdist ilmajäämine? Oluline on ka see, et seletus haakuks olevikuga, oleks võimalikult konkreetne ja eale arusaadav. Kaugele tulevikule viitamine (sinu saamised on veel ees) on lapse jaoks raskesti mõistetav.
Eale vaatamata on äärmiselt oluline, et viha saaks välja elatud. Kui laps on sunnitud end pidevalt alla suruma, tekib kergelt salaviha. Kui kodus ei tohi vihane olla, maandatakse end mujal (lasteaias, koolis, tänaval). Näiteks kodus vagur laps võib olla koolis agressiivne.
Psühholoogi sõnul on lapsi, kes tunnistavad, et ajavad meelega oma vanemad närvi. Sageli on selle põhjuseks tähelepanu ja abi otsimine: laps teab, et viha on emotsioon, millele ilmtingimata reageeritakse.
Poksikott ja kaltsuhunnik
Lapse õiglustunde riivamine võib samuti tõsise vihapurske kaasa tuua. Jõelehtede peres peavad vanemad oma vigade tunnistamist ja andeks palumist tõhusaks vahendiks, et suhteid parandada. Marjaks kuluvad ära ka ema joogatreeneri oskused, mida ta on jaganud tütrelegi.
Ärritunud inimene hakkab kiiremini hingama, vahel lausa hingeldama, ta tõstab häält, hakkab kätega vehkima. “Kui ma näen, et laps ärritudes hingab vaid kopsu ülemiste tippudega, soovitan tal ka kõhuga hingata ning ta rahuneb kohe maha,” kinnitab Aili.
Hea ja vajalik viha
Köögiseinas ilutseb ähvardav õõnsus: vihase rusika löögijälg. Margus Saks (16) muigab ja vaikib, kui küsin vihastamise põhjuse kohta, kuid ütleb, et tubli matakas mõjus tollal hingekosutavalt küll. Noorem vend Mattias (13) elab viha tavaliselt välja uksepaugutamisega ja sulgub siis oma tuppa. Ka ports kõva muusikat kuulub vahel poiste relvastuse hulka.
Noortel meestel teeb hinge täis, kui pärast pikka koolipäeva ja trenni kodus rahu ei saa. “Ja ega siis ei selgitata ka, miks midagi nõutakse,” leiab Margus. “Võiks püüda mõista, et igal põlvkonnal on omad eelistused. Kodurahu ajal eriarvamusi nagu polekski, ent kui konfliktne olukord käes, muutub dialoog hoobilt käsutamiseks.”
Isa Peeter Saks peab kodust eluolu teismeliste poegadega seni üsna talutavaks. Igaühel on oma tuba ja see annab pingete tekkides taganemisruumi, samuti on vanemad alati valmis poiste arvamust ära kuulama.
Pille Isati sõnul on vaja ka teismelisel end vahel füüsiliselt välja elada. Las paugutavad veidi uksi! Hirmkõva muusika teraapilist mõju võib aga tõlgendada nii: viha on tugev ja võimas tunne, kõva muusika on talle vääriline kaaslane. Samas on just murdeealisega suheldes väga oluline arvestada tema seisukohti, võtta noort inimest kui võrdset ning selgitada põhjalikult ka oma soove ja ootusi.
Viha on loomulik tunne
Pille Isat, psühholoog:
Viha on väga tugev energiat vallandav emotsioon, negatiivsetest tunnetest kõige ahvatlevam ja virgutavam. Pa#raku on see ka tuju, mida suudetakse kõige vähem kontrollida.
Viha on kaasa sündinud. Katsed imikutega tõestavad, et juba väike beebi tunneb piltidel ära erinevad tundeväljendused. Nähes joonistust, kus on kortsus kulmude ja vihase suuga nägu, muutub beebi tõsiseks ja hakkab hirmunult nutma.
Tundeväljendusena on viha instinktiivne ja loomulik. Ta väljendub miimikas, kehas, liikumises, olekus, hääles; kui laps oskab rääkida, siis ka sõnades. Rääkides vihast, ütlevad lapsed: vihane, kuri, äge, pahane, tige.
Viha vallandajaks on ohustatu??se tunne. Mitte ainult otsene füüsiline oht, vaid ka oht enesehinnangule, väärikusele, oht, et sinuga käitutakse ebaõiglaselt või karmilt, solvatakse või alandatakse. Vihastab ka takistus eesmärgi saavutamisel.
Näteks läheb laps kurjaks, kui talle ei selgitata, miks ta peab poole mängu pealt minema teise tuppa või tulema täpselt kell üheksa koju. Karjuvalt ebaõiglane on see, kui lubatakse minna näiteks loomaaeda, jäetakse aga ilma ühegi põhjenduseta minemata.
Õpetage last viha väljendama.
Nii õpib laps, et
viha on normaalne tunne,
viha tuleb välja lasta,
maandamiseks tuleb otsida sobiv/ohutu moodus.
Kuidas viha ohjeldada?
Toeks lapsevanemale
Põhjenda alati oma käske ja keelde.
Probleemi selgitades keskendu viha tegelikule vallandajale.
Selgitus peaks haakuma olevikuga, olema lihtne ja selge.
Tunnista ka enda vigu.
Kindlasti tuleb kasuks ports huumorit.
Võta noort kui endaga võrdset ja arvesta tema seisukohti.
Lapse kõige suurem eeskuju on vanem, sestap näita üles konfliktide lahendamise oskust.
Igas eas vihapurikale
Aitab, kui natuke aega üksi olla (kuid mitte liiga kaua).
Ela end füüsiliselt välja, näiteks mine palli mängima, metsa jooksma vms.
Hästi maandab viha, kui midagi puruks rebida – muidugi midagi sellist, mida võib rebida (vanad ajalehed, kaltsud). Ka loopimine (kivid mererannal), tagumine (poksikott, padi) ja kõva muusika kuulamine viivad kurjad mõtted peast.
Vanemale lapsele
Hinga sügavalt ja lõdvesta lihased.
Selle asemel, et juurelda viha põhjuste üle, mõtle sellele, mis olukorras head oli.
Kirjuta oma kurjad mõtted üles, nii püüad nad kinni ning saad neile vastu vaielda.
Kai Siidirätsep
