Samaaegselt mõjub kortisool stressreaktsiooni ajukeskustele, pärssides ahelreaktsiooni käivitavate hormoonide eritumist. Seega toimib tagasisidemehhanism, mis lõpetab stressi, kui vajadus selleks möödub, või viib inimese reaktsiooni vastavusse tegeliku olukorraga. Stressihormoonidel on suur osa ka une- ja ärkveloleku rütmi tagamisel. Vere kortisoolitase langeb öösel ja tõuseb hommikul, valmistades inimest ette päevaseks tegutsemiseks.

Mis juhtub, kui stressihormoone

on liiga palju, ja mida siis teha?

Samad mehhanismid, mis kaitsevad keha lühiajaliselt, võivad teda kahjustada ja soodustada haiguste teket, kui nad mõjuvad ülemääraselt või kaua. Kui tegelikku vajadust aktiivsuseks ja energiakuluks ei ole, siis stressihormoonide kõrge tase soodustab rasvade ladestumist kudedesse ning aterosklerootiliste muutuste teket pärgarterites. Vererõhu kõrgenemine suurendab ateroskleroosi ohtu ja koormab südamelihast. Kestev stressihormoonide liigne toime pärsib immuunsüsteemi, nõrgestades organismi vastupanuvõimet nakkustele. Püsivalt suur kortisoolisisaldus võib kahjustada ajurakke, eriti piirkondades, mis on seotud mälu ja tähelepanuga.

On leitud, et suurel osal depressiooni all kannatavatest inimestest on kõrgenenud vere kortisoolitase ja puudulik tagasisidemehhanism. Inimene oleks nagu pidevalt stressis, ilma et selleks oleks füsioloogilist vajadust. Stressihormoonide toimega võib seletada selliseid depressioonitunnuseid nagu isutus, unehäired ja keskendumisraskused. Tugevasti vapustavad tõeliselt eluohtlikud sündmused võivad põhjustada stressihormoonide eritumist käivitavate ajukeskuste ülitundlikkuse, mistõttu isegi toimiv tagasisidemehhanism ei suuda peatada neurohormonaalse liigtalitluse püsimist.

Seega võib stress nii kaitsta kui ka kahjustada. Stressreaktsioon aitab põgeneda ähvardava vägivallatseja eest või pidada vastu tähtsal tööintervjuul. Teine asi on elada aastaid üle jõu käiva eluasemelaenu koormaga või kannatada kogu oma lapsepõlve vanemliku hoole puudumise all. Paljud nüüdiselu stressiallikad nõuavad peale füsioloogiliste ka sotsiaalseid ja psühholoogilisi toimetulekuviise.

Meditsiin tegeleb enamasti haigusliku stressi kaugtagajärgedega. Suur osa nende ärahoidmises on ka inimesel endal. Eesmärk peaks olema stressiga nii toime tulla, et see organismi laastama hakkaks. Hoiduda tuleb stressi näiliselt leevendavatest, kuid kaugemas perspektiivis tervist kahjustavatest harjumustest, nagu suitsetamine, alkoholiga liialdamine ja ülesöömine. Kasulik on regulaarselt liikuda, jälgida une-ärkveloleku rezhiimi ning kasutada puhkust ja vaba aega täisväärtuslikult, et taastada oma jõuvarusid. Siiski, inimese võime ennast aidata ei ole piiritu. Tervisehäirete puhul on ikkagi otstarbekas pidada nõu arstiga.

Jakov Shlik, Tartu Psühhiaatriakliiniku psühhiaater meditsiinidoktor