Mille poolest erineb scottish fold briti lühikarvali sest kassist?
Peamised erinevused on kõrvad
Scottish foldi kõrvad hoiavad ettepoole, “britlaste” kõrvad on sirged. Tavainimese jaoks nende tõugudel muud vahet ei olegi.
Alates sellest aastast hakati britlasi ja scottish folde jaotama eraldi tõugudeks. Aretustöös on nüüdsest sirgekõrvaline scottish fold samamoodi eraldi tõug nagu sirgekõrvaline ”britlane”.
Sirgekõrvaline scottish fold on tüübilt natuke “kergema” kõrvakujuga kui britlane. Scottish fold on ka pisut pikemate käppadega, aga pigem on see esialgu oluline tõuaretuses. Briti lühikarvalisi on aretustöös lubatud kasutada scottish foldide tõuaretuses selleks, et uut verd saada. Aretustöös jäävad kõik järglased foldiks, mitte briti lühikarvaliseks, isegi kui nende kõrvad on sirged.
Briti lühikarvaline kass on tiheda kasukaga, sametise karvaga, sirgekõrvaline ja küllaltki tugeva kondiehitusega kass. Iseloomult rahulik, saab hästi pereliikmetega läbi. Scottish foldi iseloom on natuke pehmem ja leebem kui britlasel. Britlane tahab rohkem omaette olla, scottish fold hoiab rohkem inimese poole.
Scottish fold läheb üha enam moodi
1961 a. leidis William Ross esimese scottish foldi kassipoja Šotimaal paiknevas farmis Coupar Angus Taysides. Ross ostis omanikult ühe valge kassipoja, kellest sai tõu algus. Kassipoja omapära seisnes kõrvades, mis olid ettepoole kaardus ja lontis. Sarnasus karupojaga jättis sügava mulje paljudele Ameerika kohtunikele ja kasvatajatele. Scottish foldi tõug sai registreeritud 1978 CFA süsteemis. FIFEs ei ole see tõug siiamaani vastuvõetud.
Scottish fold’e on kahte tüüpi – lontis kõrvadega (folded ear) ja sirgete kõrvadega (straight). Lontkõrvad on arenenud loomuliku mutatsiooni põhjal.
Viimase paarikümne aasta jooksul on scottish fold saavutanud meile tuntud tüübi, vaatamata sellele, et aretustöös kasutatakse Britti lühikarvalisi ja Ameerika lühikarvalisi kasse. Scottish fold ei ole massiivne, lühikeste tugevate käppadega, lühikese kehaga ja sabaga nagu Briti lühikarvaline kass.
Scottish fold on keskmise suurusega kass parajalt tugeva keha ja koheva lühikese karvaga. Tal on suured ümmargused silmad küllaltki laia silma vahega, karvased käpad ja lai nina.
See uus tõug on väga populaarne. Ja pole ka imestada, sest neil kassidel on hea tervis, karv ei vaja suurt hooldust, nad on hea isuga ja suurepärase kodulooma temperamendiga. Nad armastavad inimeste seltskonda ja näitavad seda üles kogu oma olemisega. Scottish fold kohaneb hästi nii suurte perekondadega, jooksvate laste, koerte kui üksikute inimestega. Nad on julged ja lepivad hästi teiste loomadega.
Scottish foldide aretustöös on üks oluline reegel – selleks, et pesakond oleks terve, peavad ühel vanematest olema sirged kõrvad. Kassipojad sünnivad tavaliste sirgete kõrvadega. 3-4 nädala vanuselt nende kõrvad muutuvad – osa kasse jääb sirgete kõrvadega, osa lontis kõrvadega. Kassipoja saamisel kolme-kuuseks võib täpselt öelda, kas tegemist on lemmiku, aretuskassi või näitusekassiga (pet, breeder, show). Show-kassideks peetakse lontkõrvadega kasse.
Kassipoja ostmisel pöörake tähelepanu käppadele ja sabale. Kass peab liikuma vabalt.
Scottish fold ei ole nõudlik kass – puhtus, korralik toit ja hea suhtumine ongi kõik, mida ta vajab.
Olga Komissarova, Eesti Kassiliidu Felix sekretär
Miks inimesed eelistavad scottish foldi?
Kassikasvatajate liidu tõukomisjoni juhataja Natalja Zarzitskaja:
“Kui 10 aastat tagasi oli moes pärsia tõugu kass ja siis suundus mood exoticu suunas, siis nüüd on vaieldamatult esikohal briti lühikarvalised ja scottish foldid. Viimased on armsamad, inimene näeb kohe ära, et ta on teistmoodi kui teised.
Scottish foldid on tervise poolest tugevamad kui pärslased. Nende karv ei vaja hooldust nii nagu pärsia kassil ja meie elutempo puhul on teda lihtsam pidada, aga populaarsus võib johtuda ka moest.
Scottish fold on maailmas üldse väga populaarne. Huvi nende vastu on suur. Kui omanik tahab oma lemmikuga rohkem suhelda, eelistab ta pärslase asemel, kes magab 20 tundi ööpäevast, tõenäoliselt scottish foldi, kes on
natuke aktiivsem.
Briti lühikarvaline oli seni Eesti populaarseim tõug
Briti lühikarvalist kassitõugu tutvustati esmakordselt maailmakuulsal kassinäitusel, mis toimus 1871. aastal Londonis Kristallpalees. Temast on saanud üks inglaste armastatumaid tõukasse, sest “britlase” välimus ja iseloom vastab igati nende ettekujutusele tõelisest dentelmenist.
Briti lühikarvalisel on väga ilus, tihe, justkui plüüsist karv. Ta on suurt kasvu, tugeva kehaehituse, lühikeste jämedate käppade, suure ümara pea, hästi väljaarenenud põsesarnadega ning korrapäraste, teineteisest üsna kaugelasetsevate ümarate kõrvadega kass.
“Britlased” on seltsivad, ent väga sõltumatu iseloomuga kiisud, kes säilitavad inimestega suheldes alati oma väärika olemise. Nad armastavad palju ja maitsvalt süüa ja taluvad hästi külma. Briti tõug on ideaalne kodune lemmikloom: tal on väga hea tervis ja ta ei vaja sagedast kammimist.
Briti lühikarvalisi aretatakse kõikvõimalikes värvitoonides, ent kõige populaarsemad on klassikalist helesinist karva tõukassid. Just briti helesinised astusid üles ka tol Londonis peetud kassinäitusel.
Erinevalt meist spetsialiseeruvad kassiklubid Inglismaal erinevatele tõugudele, briti helesinistele on loodud koguni oma klubi. Nende aretustöös on viimastel aastakümnetel saavutatud silmapaistvaid tulemusi. Erikarva kasside aretamiseks tehakse Inglise parimates kassikasvandustes väga täpset tööd – kõik paarid valitakse välja iseäranis suure hoolega.
Eestis kogub briti tõug populaarsust – ilmselt on meil inglastega nii mõndagi ühist. Kuigi kohapeal kasvatatud briti lühikarvalisi on esialgu veel vähe – enamik neist on pärit parimatelt Vene kassikasvatajatelt – on edaspidises aretustöös loota häid tulemusi ka Eestis, sest siinsed briti aretuskassid on väga kõrgel tasemel.
Olga Komissarova
