Milline näeb välja lennukipiloodi tööpäev?
Lennuki juhtimine on pilootide kinnitusel töö nagu iga teinegi. Koos nendega ühe edasi-tagasireisi kaasa teinuna hakkad seda isegi uskuma. Peaaegu.
Manchesteri lendab lennuk kell 8.35. Kapten Anatoli Roost tõusis üles kell 5.25, ohvitser Mart Lubi veidike hiljem. Kohal peavad piloodid olema vähemalt tund enne lendu.
Piloot peab lendama minnes olema täiesti terve ja puhanud. Alkoholi ei tohi ta tarbida vähemalt kaheksa tundi enne väljalendu. Kuna tavaliselt need kaheksa tundi magatakse, kestab täielikult alkovaba olek vähemalt 12 tundi. Muide, Briti telesari “Ühe miili klubi”, kus näidatakse pilootide ja salongipersonali ülilõbusat ja piduderohket elu, on Lubi sõnul täielik jama, mida tuleb võtta kui mängufilmi.
Lennujaamas vaadatakse üle ilm ning sihtkoha ja varulennuvälja kohta käivad hoiatuslehed (varulennuväljale maandutakse juhul, kui õigele ei saa, näiteks Tallinna lennuvälja varuvariandiks on Helsingi). Lennukis sisestab ohvitser (n-ö teine piloot) pardaarvutisse marsruudi ning kontrollib, kas kõik süsteemid töötavad. Kapten teeb samal ajal ringi ümber lennuki ja kontrollib lennuki korrasolekut visuaalselt. Õhulinnuke tangitakse ning laotakse peale reisijate pagas ja toit.
Moositud otsetee
Sel neljapäevahommikul saab Manchesteri suunduv lennuk loa õhkutõusmiseks kell 8.51, 16 minutit planeeritust hiljem. Ohvitser Lubi nendib, et ootamine ongi üks selle töö pahupooli: kui peab stardijärjekorras passima või ei lubata mingil põhjusel maanduda ning sunnitakse lennuvälja kohal tiirutama. Teadmine, et vastutad terve salongitäie inimeste ajagraafiku eest, teeb ootamise raskeks.
Ruleerime Tallinna lennuvälja stardirajale, veel viimased tüüride kontrollid, siis möiratavad mootorid täistuuridele ning lennuk võtab mürinal paigalt.
Õhkutõusmise ja maandumise kinnitavad piloodid ühesuguse raskusastmega olevat. “Võib-olla emotsionaalselt on erinev tunne, tõustes on nagu uus algus,” mõtiskleb Lubi. Nii lennuliiklusteenistusega kui ka omavahel suhtlevad piloodid tõustes-maandudes muide inglise keeles. Sedaviisi on lihtsam, sest terminid ja nimetused on niikuinii ingliskeelsed, rääkimata välissuhtlusest. Siis on kindel, et piloodid ja lennujuhid üksteisest ühtmoodi aru saavad.
8800 meetri kõrgusel läheb juhtimine üle lennukile, mis tuleneb sellest, et Euroopa taevas on väga tihe lennuliiklus. Kursi muutumisel sisestatakse koordinaadid arvutisse ning lennuk pöörab end ise vastavas suunas. Tõuseme 11 kilomeetri kõrgusele, lennates Manchesteri poole 780 km tunnis.
Nagu reisijad, võtavad ka piloodid lennu ajal einet, sealjuures on kaptenil ja ohvitseril eri road. “Mürgitamise puhul jääb vähemalt üks lennuvõimeliseks,” selgitab Roost. Lõõbib siis, et ta peab kaks minutit Lubi järel ootama, et kas kukub teine esimese suutäie järel maha või mitte.
Kuni maandumiseni on pilootidel suhteliselt hõlpus aeg. Suhtlevad peamiselt maapealsete lennuliiklusteenistuste töötajatega, kes küsivad üle, mis lennukiga tegu ja kuhu see suundub. Teinekord moosivad lennuliikluse korraldajailt otsetee luba, näiteks kui sihtkohta kiputakse hiljaks jääma.
Sihtlennujaamas jääb pilootidel tavaliselt enne tagasilennule suundumist 35–40 minutit aega. Sel ajal tehakse läbi samad toimingud mis hommikul.
Otto Lilienthal ja Amy Johnson
Lennunduses on tähtis nädal – 23. mail 1848 sündis üks lennunduse “isasid” Otto Lilienthal. Just saksa inseneri Lilienthali katsetuste ja kirjutiste mõjul hakati uskuma, et lennuki ehitamine ei kuulu ainult unistajate ja ullikeste pärusmaale, vaid on teostatav idee.
24. mail ehk eile 75 aastat tagasi maandus Austraalias legendaarne naislendur Amy Johnson, kes esimese naisena Inglismaalt Austraaliasse lendas.
