Minevikku kulgev tunnel

Geoloog Tarmo Kiipli tõdeb rõõmsalt: "Siin see ongi!" ja juhatab meid paepinnasesse kaevatud shahti seinas avaneva augu poole. Auk näeb välja nagu hüljatud karjalauda uks, mille ümbert külamehed on oma ehituste tarbeks telliseid murdnud. Tarmo Kiipli näeb välja nagu kullaotsija, kes oma salajasse aardekoopasse teel on.

VULKAANIKIHT LAE ALL.

Komberdame üle tellisehunnikute, poeme läbi ühest veel pisemast avast. Läbime mingeid betoonseinastatud ruume. Ja jõuame paika, mille kaugemaid seinu meie kandelampide valgusvihud enam kombata ei suuda. Midagi soliseb, miski tilgub pähe. Loodan, et see on vesi. Sumpame piki tunnelit, mille põhjas olev vedelik tikub vägisi üle saabaste kippuma.

Kiipli näitab tunneli seinas, otse lae all olevat kihti. Paitab seda oma lambi valgussõõriga. Sinakas, plastiline kiht muidu kiviste paekihtide vahel. "Oletasime, et võibolla tunnelites see paljandub – ja nii kui tulime, oli ka," ütleb Kiipli.

Tähtis kiht on mälestus kunagi igiammu pursanud vulkaanist. Ja paik, kus seda ligi kahe kilomeetri ulatuses näha saab, on Peeter Suure merekindluse maarinde tunnel Tallinna piiril. Marssides mööda tunnelit kulgeme minevikku kui ajamasinas.

Geoloog Krista Täht võtab vasara, geoloogi vältimatu teekaaslase, ja asetab selle vulkaanilise kihi kõrvale. Vasar peab jääma pildi peale, nii on geoloogidel kombeks. Nemad võrdlevad geoloogilisi kihte vasaraga, mitte tikutoosiga. Krista Täht tuli uudistama, et kas Kiiplil on õigus, kui ta Pääsküla tunnelit üheks Põhja-Euroopa tähtsusega geoloogiliseks mälestusmärgiks pakub.

Savikiht tunneli lae all on tekkinud 455 miljoni aasta eest pursanud vulkaani tuhast. Kui tunneliehitajad oma käiku uuristades selleni jõudsid, ei rõõmustanud neid see elukauge fakt. Neid rõõmustas, et savikihil oli paras kõrgus, kuhu tunneli lagi pidama jätta. Polnud seda vaja enam siluda ega midagi, tol kaugel ajal vulkaanituha peale settinud paas on sile nagu valatult.

MILITAARNE LOODUS. Kui Peeter Suure nimelist merekindlust 1912. aastal Eestis hoogsalt ehitama hakati, siis taheti sellega sulgeda läbipääs Soome lahte. Paldiskist Naissaareni ulatuvaid kindlustusi ehitati kaitsma ka maarinne. Üks maarinde osa on tunnelite ja betoonvarjendite süsteem Tallinna piiril Laagris, üsna vähe Tallinna-Pärnu maanteest idas. Punkreid ehitati siia kuus, neid siduvaid tunneleid jõuti valmis teha kahe-kolme kilomeetri jagu. Siis tulid revolutsioonid ning sõja harjal sakslased. Tunnelid jäid pooleli.

Paigal on ometi militaarne vaim, nii et nõukogude armee siia lennukite jälgimiseks oma maa-alused hiigelehitised rajas. Esimese ilmasõja eelsed tunnelid jäid nende valve alla.

Kolme aasta eest avastasid geoloogid Olle Hints ja Tarmo Kiipli, et Peeter Suure tunnelite seinas jookseb üliharuldane kiht. See praeguseks savi ja mineraalide segune 25 sentimeetri paksune kiht on moodustunud 455 miljoni aasta eest pursanud vulkaani tuhast. USA geoloogide arvutuste põhjal on see vulkaan siiani teadaolevaist maailma kõige võimsam.

"See on üks unikaalsemaid kihte maailmas," kinnitab Kiipli, juhtides oma lemmikule kandelambi valgusvihu. "See kulgeb jälgitavana kaks kilomeetrit ning annab meile teada, kuidas kihi koostis pidevalt muutub."

Sumpame edasi, nüüd pole enam põhjust madalamaid paiku otsida, jalad niigi märjad. Siin-seal ripub laest alla stalaktiite, kaheksa aastakümne jooksul tilkuva vee kaltsiumisooladest tekkinud koopakaunistusi. Need pole küll nõnda suured, kui mõnes tuhandete aastate vanuses koopas, kuid kaunid ometi. Kiipli näitab meile ühte stalaktiidirida, mis noore hai hambaid meenutab. 85 aastaga on ham-bad laes kasvanud 5 sentimeetri jao.

GEOLOOGILISED MÄLESTUS-MÄRGID. Parasjagu otsustavad eesti geoloogid, mida meie loodusmälestistest pakkuda välja Põhja-Euroopa geoloogiliste mälestusmärkide nimistusse. Nimekirja peab Euroopa geoloogide ühing Pro Geo ning see sisaldab igalt maalt neid loodusmälestisi, mis pakuvad huvi kogu Põhja-Euroopa taustal. Eestil on kavas nimekirja pakkuda umbes 30 geoloogilist mälestusmärki, mida ka geotoopideks kutsutakse. Nende seas on üldtuntud kohad Põhja-Eesti pankrannikult, Kaali meteoriidikraater, Taevaskoda, Kõpu poolsaar ja Munamäed ning Vällamägi. On ka vähem tuntud paiku nagu Allikukivi koopad, Hinni kanjon, Tedremägi. Eesti aluspõhja saaks esindada pankranniku kõrval näiteks Kohtla põlevkivikaevanduse sein ja Pääsküla tunnel. "Me pole veel selgeks vaielnud, kui suur turistlik väärtus peaks esitatavatel paikadel olema," ütleb üks nimekirja koostamisega tegelejaid Krista Täht. "Igal juhul peab neis paikades olema tagatud ohutus," on ta veendunud.

Pääsküla tunnelis liikuja ohutus on liikuja enese asi. Nii nagu nahkhiirtegi ohutus, kes meie vahelt aeg-ajalt läbi vupsavad. Jõuame tagasi tunneli hargnemispaika. Teises harus laiutab veel sügavam vesi. "Siin sõitsime kummipaadiga," ütleb Kiipli, "jõudsime paigani, kus tööd olid äkitselt katkestatud." Paadisõitjatele pakkus vaevatasu üks eriti ilus maast kerkiv stalagmiit. Kiipli usub, et võis olla 80 aasta jooksul esimene inimene, kes ajaloo keerdkäikude tõttu äkitselt hüljatud tunneli otsa külastas.

Ronime tagasi õue. Minevikust olevikku. Midagi tilgub meile pähe. See tundub olevat vihm. Ilmastiku käes olev paesein on maa-alusega võrreldes üsna räsitud. "Siin võib näha, mis teeb tuul müürile," ütleb Kiipli.

Meteoriidijälgedest ja geoloogiast

Geoloogid jahivad iidseid vulkaane – EPL 21. oktoober 2000

Kasulik aadress:

Geoloogia terminoloogia, uudised ja fotod – www.egk.ee