Mis jääb meenutama su elu parimat kontserti?
See pilet on siiamaani alles koos kümnete ja kümnete vähemolulistega. Hõbedase Rock Summeri logoga ja hologrammidega kirju pääse on siiski selle karbitäie säravaim täht ja jääb selleks.
Kuus aastat hiljem oli Tallinnas Stingi kontsert, millest mul isegi piletit alles pole, ehkki igasugu pääsmeid on terve karbitäis. Sest nagu suurem osa uuema aja pileteist, oli seegi oranil Piletilevi või hall-sinisel Piletipunkti blanketil, millel erineb vaid esineja nimi. Kogu võlu on kadunud ja võrdselt koledad on nii kauaoodatud välismaise lemmikbändi kui ka kohaliku teatrietenduse piletid. Varahommikud, mil fännid väheseid piletimüügikohti ummistasid, on ilmselt ajalugu.
Ise levitada on palju kallim
Omaaegne Rock Summerite korraldaja Jüri Makarov selgitab seda loomulikult majanduslikult – sedasi ühtsele blanketile on pileteid trükkida kolm korda odavam, müük on logistiliselt lihtsam ja aega võtab see ka kordi vähem kui suveniirpiletid. Sama kordavad AS Telspec Trade (Piletilevi) juhataja Jaanus Beilmann, Viljandi Folgi pressipealik Ants Johanson Ilmselt kordaks kõik, kellelt küsiks: isetrükkimine on kallis, levitamine veel kallim.
“Ja kui on numbritega kohad, siis on eriti keeruline. Tuleb viia kümme piletit näiteks Viljandisse, ja kui siis keegi Tartus tahab seda neljanda rea kümnendat kohta, aga see pilet on Viljandis ja seal seda keegi ei osta ja siis see jääbki müümata ja ” kirjeldab Makarov sisekontsertide hädasid ilma piletilevifirmadeta.
Suveniirpileti võimalus tekib Makarovi sõnul siis, kui ees on suur välikontsert. Pole nummerdatud kohti ja on oodata, et pileteid ostetakse kõikjalt. Siiski tuleb sellisel puhul trükkida pileteid varuga, s.t rohkem kui müüakse. Muidu ju juhtub, et sealt Viljandist saavad otsa, aga Kuressaares on ülearu.
Üksikud korraldajad teevad veel ise
Kuus aastat tegutsenud Kaubamaja Piletipunkti juhataja Galina Heinla sõnul on veel üksikuid korraldajaid, kelle piletid pole levifirma blanketil. Üks neist on Reval Cup, mille piletid äsja Piletipunkti kaudu müüki tulid. Oma pileteid teeb ka Linnahall ja vene kultuuriüritusi korraldav Zoja Goor.
“Alates eelmisest aastast kasutavad meie blanketti Viljandi pärimusmuusika festival ja Õllesummer, enne seda oli neil ikka oma pilet,” meenutab Heinla. Aga Jaanus Beilmann ütleb, et Piletilevi on loobunud korraldajate endi toodud piletite levitamisest, nii et sealtkaudu pääset soetades suveniire kindlasti ei saa. Ka tänavused Roskilde festivali piletid on juba välja trükitud Taani on-line piletivahendaja blankettidele, teab Beilmann.
“Nn toimumiskoha-spetsiifilised piletid jäävad veel mõneks ajaks: teatrite omakassas omaetendustele müüdavad piletid on reeglina teatri oma piletiblanketil. Selge on aga trend eriblankettide kadumisele,” lisab ta.
Pilet on osa üritusest
Martin Rästa, kes ise on pileteid disaininud, peab pääset oluliseks osaks üritusest. “Omades reklaamialast haridust, teadvustan endale, et kui ma ostan endale pileti näiteks kontserdile, maksan ja tarbin mitte ainult muusikat, vaid ka plakatit, flaierit, piletit, kontserdipaiga sisekujundust jne. Koleda reklaamiga üritusele jääb ilmselt minemata,” seletab Rästa. Ta lisab, et on nõus ürituse järgi kujundatud piletite ostmiseks minema pisut kaugemale kui lähim Piletilevi müügipunkt. “Ilusad piletid ilusast üritusest hoian loomulikult alles,” teatab ta.
Emotsionaalselt on ka Makarov nõus: ilus ürituse või bändi logodega pilet on väärtus omaette, seda hoitakse alles ja meenutatakse üritusega seotud elamusi. “Mujal maailmas suured artistid ikka teevad ka suveniirpileteid, aga neid saab osta ainult teatud kohtadest,” teab Makarov.
Martin Rästa peab ilusaks pääsmeks sellist, mis arvestab ürituse olemust. “Koledad on minu jaoks need piletid, mis keskenduvad põhiliselt turvalisusele. Turvalist piletit, mis samas oleks ka ilus, Eestis tihti just ei kohta,” hindab Rästa siinseid pääsmeid. Ta ise on pileteid kujundanud peamiselt Tartu jazz-kontsertide sarjale Jazz Lessons.
Kollektsionääri päästab ilus käepael
Kui Eestisse jõuab võimalus kodus ise netist pileteid välja trükkida, kaovad ilmselt viimasedki põhjused oluliste ürituste pääsmeid hiljem väärtuslikeks pidada. Või muutub kõik hoopis põnevamaks? Jaanus Beilmann lubab, et paari kuu pärast on Piletilevi nii kaugel, et see on võimalik.
Viljandi pärimusmuusika festivali pressipealik Ants Johanson kinnitab, et alates eelmisest aastast festival ise oma pileteid ei disaini ega trüki, neid saab Piletipunktist. “Mis võiks olla suveniir, on see festivali pass, nelja päeva pääse. Aga sellega on vist ka nii, et tellid folgi kodulehelt ära ja kui suvel siia tuled, saad kohe käepaela,” seletab Johanson. Viljandis on vähemalt käepaelad festivali logodega, väärt meened ju needki.
“Suveniiri eest on meil see buklett, kus on esinejate tutvustused, ajakavad, linnaplaanid Ma olen kuulnud, et inimesed kollektsioneerivad nüüd piletite asemel neid,” räägib Ants Johanson.
Õllesummerit korraldava OÜ Meediaekspress turunduskommunikatsiooni spetsialisti Eva Luigase sõnul on Õllesummeriga sama lugu – eelmisel suvel oli esimene kord, mil õllefestivali piletid polnud õlle-, vaid piletilevifirma kujundusega. “Ma tean, et Õllesummer on üks väheseid üritusi, kes jonnakalt oma kujundusega piletite müüki levifirmadel levitada palub,” teatab Luigas ja selgitab, et standardpiletid on vaid festivali passid – ühepäevapiletid on endiselt eraldi kujundusega. Õnneks on ka Õllesummeri käepaelad erikujundusega.
Isegi kui õnnestub ilus suveniirpilet saada, jääb oht, et see vahetatakse käepaela vastu ja piletit te enam ei näe. Loogilisem oleks küll kõrge hinna eest trükitud ilus pilet omanikule tagastada pärast kontrollriba ärarebimist, aga miskipärast seda ei tehta ning mälestustekarpi saab vaid väsinud ilmega käepaela panna. Halvemal juhul on seegi standardne, erinedes eelmistest omasugustest vaid värvi poolest.
