Mis on Eesti? Üks kolmandik Melbourneist

Suurfirmade tegevjuht te enam ei ole, aga teil on oma büroo Melbournei kesklinnas moodsa kõrghoone 23. korrusel. Milline on teie roll praegu?

Kompaniide juhatusse ma enam ei kuulu, sest olen vanusepiiri ületanud. Vanusepiiriks on siinmaal 72 aastat, mina olen juba 74. Aga ma olen mõnes nõuandvas kogus – ühes kogus New Yorgis, ühes Londonis, ühes Pekingis ja kahes või kolmes Austraalias. Need ei võta nii väga palju aega, tulevad kokku kaks korda aastas või nii. Siis olen üsna paljude ürituste patrooniks. Need ei võta ka palju aega, aga kui kõik kokku panna, siis läheb ikka mitu nädalat aastas ära.

Büroo on lihtsalt koht, kus inimesed saavad minuga ühendust võtta. Sekretär on siin kogu aeg, mina tulen võibolla kaks päeva nädalas.

Olete kümmekond aastat tagasi öelnud, et ei oska puhata. Kas selle olete nüüd ära õppinud?

Olen õppinud puhkama selles mõttes, et ma ei ole enam tööstusega tegevuses, aga mitte selles mõttes, et ma midagi ei tee. Kirjutan natukene mälestusi. Oma isiklikke mälestusi perekonnale ja ka firma mälestusi. Ma olin WMC halduskogu esimees 25 aastat ja töötasin firma heaks 43 aastat.

Alguses mõtlesin, et võib-olla kirjutan mälestuste põhjal raamatu, aga siis tekkis kahtlus, et see ei ole hea mõte. Mõtlen, kas mul sobib nendest asjadest avalikult rääkida. Ma tahaksin kirjutada kõike nii, nagu see oli, aga see võib tulla natuke liiga pikk. Pärast võib vaadata, kas seda saab raamatu jaoks kuidagi lühendada, kui ka avalikkusel on selle vastu huvi.

Kuigi te pole kunagi poliitikaga tegelenud, jäi mulle teist kirjutatud artikleid lugedes mulje, et olete parempoolse majanduspoliitika pooldaja.

Jah, see on õige. Nii valitsusel kui eramajandusel on oma osa. Tähtis on, et nad seda ära ei sega. Kui valitsus hakkab midagi produtseerima, siis ei tee ta seda kunagi hästi.

Nüüd on muidugi maailmas vähemalt viimased kümme aastat igal pool olnud see suund, et valitsus tõmbab niisugusest tegevusest tagasi. Siin maal samuti. Meil olid elektrijõujaamad kõik osariigi valitsuse omad, need on erafirmadele ära müüdud. Elektrit saame sama hästi ja odavamalt.

Kuigi Eesti ja Austraalia on väga erinevad riigid, on ilmselt erinevatel põhjustel, aga siiski nii siin kui seal erastatud suuri infrastruktuuri ettevõtteid – telekommunikatsioonifirmasid, elektrijaamu jne.

Ma mõtlen, et põhjused on samad. Erafirmad saavad niisuguseid asju toota odavamalt ja paremini. Neil on selleks palju eeliseid ning ei ole mingit põhjust, miks riik peaks seda tegema.

Riik peaks seda tegema ainult siis, kui rahval on tarvis mingisugust teenust, aga pole erafirmat, mis tahaks seda teha. Näiteks siin maal on raudteed alati kahjudega töötanud, aga inimestel peab olema liikumise võimalus. Riik on siis raudteesid valitsenud ja meie oleme selle eest maksnud, et meil on võimalus raudteega liikuda. Aga kui nüüd on võimalik seda eraviisiliselt nii teha, et see ei tööta kahjumiga, vaid kasumiga, siis pole mingisugust põhjust, miks ei või seda teha erafirmad.

Eestis on nüüd tekkinud uus nähtus – ettevõtjad tahavad, et suured ettevõtted erastataks neile, rahvuslikule kapitalile.

Kui eestlased saavad seda ise kasumiga teha – miks nad ei või seda teha? Aga tavaliselt müüakse ettevõtteid sellepärast, et on keegi, kes oskab seda paremini teha ja on valmis selle eest maksma kõrgema hinna. Nagu siin elektritööstused – riigi elektrijaamad tootsid muidugi elektrit, aga elektri hind oli palju kõrgem, erafirmad toodavad odavamalt ja saavad kasumi pealeselle.

Rahval pole tarvis muud kui elektrit. Niikaua, kui keegi toodab ja paraja hinnaga, on ükskõik, kes ta on. Kui võõrad välismaa firmad omavad elektrijaamu, ega nad neid siit ära viia ei saa! Nad on maksnud nende eest miljardeid dollareid, nende käed on siin kinni. Nad ei saa teha, mis nad tahavad, nad peavad tegema, mis kundedele meeldib.

Te olete Eestis käinud kümneid kordi ja olete alates isemajandava Eesti projektist tutvunud vist kõigi valitsustega. Kas Eesti on läinud õiges suunas, saavutamaks konkurentsivõimet maailmamajanduses?

Seal ei ole mingit valikut. Muidugi ei liigu need asjad üheski maailma osas ideaalselt. Inimeste tegevus läheb alati kas natuke liiga kaugele või mitte küllalt kaugele. Eestis on majanduslik seis palju paranenud sellest ajast saadik, kui Eesti iseseisvaks sai. See ei tähenda, et seal probleeme ei ole, seal on probleeme palju – isegi mina tean seda kaugelt! Aga siin on kah.

Olete te näinud Eestis mõnda asja, mis on nii rumal, et kui oleks saanud, oleksite käe ette pannud?

Minu teadmised on kõik kaevanduse alal. Kui ma alguses Eestisse läksin, siis vaatasin kah, kas seal on midagi, mida ma hästi tunnen. Kaevanduse alal on Eestis ainult kaks asja – põlevkivi ja fosforiit. Põlevkivikaevandustes ma käisin üsna palju, aga seal ei ole minusugusel ega nendel firmadel, millega mina ühenduses olen, midagi teha. Eesti otsus oli, et põlevkivi kaevandamist tuleb vähendada, mitte suurendada. Kui väljast sisse tulla ja midagi uut teha, siis ikka põhjusel, et tootmist suurendada.

Fosforiidi kaevandamise vastu, nagu te teate, oli rahva arvamine. See oli osa sellest revolutsioonist, mis Eesti iseseisvaks tegi.

Aga kas majanduslikult oleks arukas fosforiiti kaevandada?

Noh, fosforiit on väärtus, aga tal ei ole mingit väärtust, kui ta maa sees on. Tal on väärtus ainult siis, kui teda toodetakse ja kasutatakse. Meil alustas WMC kunstväetise tootmist Queenslandis umbes siis, kui mina erusse läksin ja praegu on ta juba täie koormusega töötamas. Seal toodetakse aastas fosforiidist miljon tonni kunstväetisi, pool sellest Austraalia ja pool ekspordi, enamasti Ida-Aasia tarbeks.

Kui Eestis toodetaks fosforiiti, oleks sellele kindlasti turgu, sest kunstväetis on aine, mille transpordikulud on kõrged. Eesti fosforiidile oleks turg seal ümbruses – Skandinaavias, Põhja-Euroopas ja võib-olla Venemaal.

Aga kui inimesed ei taha, et seda toodetakse, kui avalik arvamus on selle vastu, siis seda ei tehta, sest ei ole mingit tungivat põhjust, maailmas on fosforiiti küllalt. See on rahva enda otsus, kas nad tahavad seda või mitte.

Kas teie hääletasite Austraalia referendumil kuningriigi säilimise või vabariigi poolt?

Mina hääletasin vabariigi poolt. Mitte sellepärast, et ma olen suur vabariiklane, vaid sellepärast, et ma arvan, et vabariik tuleb. Kuningriik on Austraaliale olnud väga hea valitsemise moodus. Ja mõnes suhtes parem kui vabariik, näiteks ei ole meil ühe ja teise partei vahel vaidlusi, kes saab presidendiks. Minu arvates vabariik kunagi tuleb, aga sellel peab laskma juhtuda omal ajal.

Kas te olete ka Eesti kodanik?

Olen küll.

Eestis peaks tulema referendum Euroopa Liiduga ühinemise kohta. Kas teie hääletaksite EL-i poolt või vastu?

Mina hääletan Euroopa Liitu astumise poolt. Mitte, et pärast seda on kõik roosiline, aga seda peab tegema. See on niisugune areng, millest mitmel põhjusel kõrvale astuda ei saa.

Üks põhjus on see, et poolteist miljonit inimest ei ole selles maailmas ökonoomne ühik. Poolteist miljonit inimest on üks kolmandik Melbournei elanikkonnast. Kui me eraldaksime kolmandiku Melbourneist, teeksime sellest eraldi riigi ja paneksime tollimüürid ümber, siis oleks see kõige rumalam asi, mida me võiksime teha. Kui asja aga teistpidi vaadata, et see oleks juba olemas, siis tollimüüride mahavõtmine ja kolmandiku Melbournei kokku panemine ülejäänud linnaga oleks väga soovitatav. Eesti peab astuma Euroopa Liitu, et oma turgu suurendada.

See on majanduslik põhjus, aga muidugi on ka poliitiline põhjus. Eestil on Euroopa Liidu liikmena tulevik kindlam kui omaette väikse saarena Euroopa Liidu ja Venemaa vahel – seal ei ole tal mingeid väljavaateid.

Oletame, et Austraalia firma küsib teie käest, kas on mõtet Eestisse investeerida 20aastase tasuvusajaga projekti, kui kõrval asub ebastabiilne Venemaa. Mida te soovitaksite?

Risk on igal pool. Austraalia ei ole samuti riskist vaba, meil on põhja pool 120 miljonit indoneeslast ja keegi ei tea, mis seal võib iga minut juhtuda.

Risk, et midagi 20 aasta jooksul halvasti läheks, on Eestis võrdlemisi väike. Venemaal on palju inimesi, kes hea meelega tahaks 1939. ja 1940. aasta uuesti ette võtta, selles ei ole kahtlust. Aga nendel ei ole minu arvates selleks lihtsalt enam võimu. Mida rohkem riike ja rahvaid läheb Euroopa Liitu, seda ebatõenäolisem see on. Nii et see mulle palju muret ei teeks.

Teid on nimetatud maailma kõige rikkamaks eestlaseks...

See on ajalehemeeste jutt.

Aga kui suur on teie aktsiaportfelli väärtus?

Seda ma ei tahaks avalikult seletada. Võin ütelda, et Rockefeller ma ei ole. Aga olen kogu oma elu headel kohtadel töötanud, nii et mul nälga ka ei ole.

Te olite aastatel 1989-92 Austraalia suurima firma BHP juhatuse esimees, kui suur oli siis teie palk?

Mina olin ainult halduskogu esimees väljastpoolt. Ma ei mäleta, mis see palk sel ajal oli, midagi 300 000 dollarit aastas (üle 3 miljoni krooni – toim).

Kuidas on läinud teie kolme lapse karjäär?

Ma olen oma lastele alati öelnud, et nad peavad ise tegema, mis neile kõige rohkem meeldib. Seda on nad kõik teinud. Tütar oli jaapani keele ekspert. Ta läks 16aastasena vahetusõpilasena Jaapanisse, siis lõpetas Austraalias jaapani keele alal ülikooli, läks Jaapanisse ja elas kuus aastat seal. Siis abiellus ja viimased 15 aastat on lapsi kasvatanud.

Üks poeg on mul raalianalüütik. Teine on muusikamees, ta on Austraalia ringhäälingu muusika... muusikakogu juhataja. Tema on see, kes muusikat valib ja soovitab.

Austraalia eestlased on väga uhked selle üle, et te ajakirjanduses alati rõhutate oma eesti päritolu.

Mul ei ole kunagi seda tunnet olnud, et midagi oleks sellepärast halvemini läinud, et ma eestlane olen. Võib-olla vastupidi – inimesed on rohkem huvitatud, et eestlane, missugune loom see on? Tegelikult teatakse Eestit Austraalias päris hästi, sest pärast sõda, kui see suur immigratsioon algas, olid just kõige esimesed immigrandid baltlased Saksamaa põgenikelaagritest. Need said seeläbi võrdlemisi palju reklaami. Eesti nime teatakse, aga Eestist endast palju midagi ei teata.

Te olete ajakirjanduses esinenud vähe nii Eestis kui Austraalias. Miks?

Mul pole reklaami tarvis. Kui te olete mingisugune laulja või kunstnik või näitleja, siis muidugi tahate ennast reklaamida. Minu alal ei ole seda tarvis. Ja mul ei ole niisugust iseloomu ka.

Söör Arvi Parbo

Sündinud: 10. veebruaril 1926

Pagulasteekond: Eesti lennugruppi kuulunud Parbo läks 1944. aastal Saksamaale, 1949 sõitis Austraaliasse

Pere: abiellus Saima Sootsiga 1953. aastal, tütar ja kaks poega

Haridus: lõpetas 1955. aastal Adelaidei ülikooli insenerina

Karjäär Austraalias:

tööline kivimurrus ja vabrikus;

1956 Western Mining Corporationi kullakaevanduses Lääne-Austraalias maamõõtja, 1971-1986 peadirektor, 1974 -1990 juhatuse esimees, 1990 -1999 juhatuse auesimees

1987 Austraalia suurima firma BHP juhatuse liige, 1989-92 juhatuse esimees

Kuulunud paljude Austraalia suurfirmade juhatustesse

Autasud: 1978. aastal omistas kuninganna Elisabeth II teenete eest Austraalia tööstuse arendamisel sööri tiitli; Saksamaa, Jaapani ja Austraalia riiklike aumärkide omanik

Hobid

"Nooremana, kui rohkem aega oli, tegin puutööd. Minu hobi on lugemine, olen ajaloost huvitatud. See on minusugusele hea hobi, sest töö asjus oli palju reisimist. Panin paar raamatut kohvrisse ja lennuki peal on Melbourneist New Yorki umbes 20 tundi – seal sai 20 tundi lugeda."

Kui kaugele teate oma sugupuud?

"Algan peale 1696. aastast. Sel ajal elas isapoolne perekond Hiiumaal ja nad olid seal kuni 1900. aastate algupäevini. Suurele maale tuli minu vanaisa, ta oli Harjumaal Kolga mõisa valitseja. Isa ostis Läänemaale pärast Vabadussõda väikse talu, mina kasvasin seal."

Millest kõige rohkem puudust tunnete?

"Noorusest. (Naerab südamest). Oleks tore jälle uuesti otsast peale hakata. Mul ei ole mingeid erilisi soove, ma olen kogu aeg oma elu nautinud. Mitte sellepärast, et kogu aeg oleks kerge olnud. Vahepeal on igasuguseid sekeldusi olnud, Eestist äraminekuga ja Saksamaal olekuga. Töö alal oli kogu aeg kõva pinge.

Nüüd olen ma heas olukorras, lapsed ja lapselapsed elavad kõik Melbourneis, igal pühapäeval tuleb perekond meie juurde koju. Meil on väga tihe läbikäimine."

Kivimurru töölisest suurfirma tippjuhiks

Paremat vaadet kui selle kesklinnas asuva kõrghoone 23. korruse aknast on Melbourneis raske leida. Otse akende all on linna kontserdisaal ja kunstimuuseum, kohe üle maantee ilusas pargis osariigi kuberneri residents. Ja veel veidi eemal kaks suurt staadioni – tennisestaadionil peetakse Austraalia lahtisi tennisemeistrivõistlusi ning kriketistaadionil toimusid 1956. aasta olümpiamängud.

Nii kaunist vaadet naudib oma büroos "erus olev" Arvi Parbo (74). Mees, kes töötas end poolkeelsest immigrandist üles Austraalia ettevõtluse tippu.

Eestis on ehk raske ette kujutada, mida tähendab suur ettevõte Austraalia mõõtkavas. Kaevandusfirma WMC töötajaskond oli Parbo juhtimise ajal 17 000 inimest ning metalli-, kaevandus- ja naftafirmas BHP koguni 50 000 inimest. Kümmekond aastat tagasi, Parbo juhtimise all oli BHP turuväärtus 15 miljardit austraalia dollarit ehk praeguse kursi järgi rohkem kui 150 miljardit krooni. WMC on maailma kolmas niklitootja, omab 40% suurimast alumiiniumifirmast ning on suur vase, uraani, kulla, väetiste ja talgi tootja. Nii WMC kui BHP on ostnud kokku rohkesti ette-võtteid välismaal jne.

Kui Eestis on ettevõtte juhatuses tegevjuhid ja nõukogus omanike esindajad, siis Austraalias on juhatuses tegevjuhid ning omanike esindajad läbisegi. Ehk nagu Parbo ise seletab: "Siin maal on juhatuses ainult mõned inimesed nendest, kes firmas tegevuses on. Enamasti on direktorid väljaspoolt ja halduskogu esimees on ka väljaspoolt."

Arvi Parbo elutöö on tehtud WMC-s, kus ta oli nii ettevõtte peadirektor, juhatuse esimees ning hiljem auesimees. Teistes ettevõtetes on ta olnud "väljaspoolt", aktsionäride esindajana määratud direktor ja juhatuse liige.

Oma karjääri tipul ütles Parbo usutluses Austraalia ajalehele: "See ei ole tunnustuseks mulle, vaid tunnustuseks Austraaliale. Minu määramine BHP juhiks on näide sellest, mis laadi maa on Austraalia – siin on piiramatud võimalused."

Hannes Rumm

Olümpial kohtus Eesti ärimeestega

Sydney olümpiamängude ajal pakkus Arvi Parbo hotellis Grace hommikusöögi Eesti ettevõtjatele, kes olid sõitnud kaasa elama Erki Noole kümnevõistlusele. Pooleteise tunni pikkusel kohtumisel olid Parbo vestluspartneriteks Pakterminali nõukogu esimees Aadu Luukas, Falck Baltics juhataja Urmas Sõõrumaa ning Silikaat Grupi juhatuse esimees Vello Kunman.

"Me rääkisime sellest, kuidas tuua välis-Eesti intellektuaalset kapitali Eesti asjadele lähemale. Leppisime kohtumisel kokku, et teeme selles valdkonnas koostööd," selgitas Aadu Luukas. "Minu idee koostööks leidis söör Arvi toetuse."