Mis saab oksjonil müüdud koerast?



Mis saab oksjonil müüdud koerast?
Oksjonile pandud kolmeteistkümne koeraga saab tutvuda Valga kodutute loomade varjupaigas teisipäevast reedeni kella 14– 17. Kirjalikke pakkumisi saab varjupaigale teha 24. jaanuarini, eilseks polnud tahetud veel ühtki koera.Foto: Hendrik Osula

Olgu terminiks võõrandamine või oksjon, üleandmine või lihtlabane müük, koerale on tähtis saada sõbralik ja armastav kodu.

Valga paneb oksjonile Aleksandr Datšenkolt konfiskeeritud koerad. Võiks küsida, mis seal siis ikka nii väga imelikku on. Veidramaidki asju müüakse. Koer ongi seaduse silmis vallasasi, mitte olend või persoon. Koeral endal pole võimalik mingit arvamust avaldada. Tema läheb sinna, kuhu viiakse. Huvitav, kuidas garanteeritakse see, et kurikuulus Marge Arumäe ei saaks osaleda või kui osalebki, siis mitte võita? Või kui koerte endine omanik osaleb ja võidab?

Loomakaitseseaduse paragrahvis on kirjas: „Loomaomanik, kellelt loom on käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt ära võetud, peab looma kas võõrandama või korraldama looma tapmise või hukkamise järelevalveametniku ettekirjutusega määratud tähtpäevaks, viisil ja tingimustel.” Seda Datšenko ei teinud. Edasi ütleb seadus: „Kui loom ei ole määratud tähtpäevaks võõrandatud, tapetud või hukatud, korraldab looma võõrandamise, tapmise või hukkamise järelevalveasutus asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.”

Ligi 200 koera ootab

Seda nüüd veterinaaramet Valga varjupaiga kaudu teebki. Edasi käib asi nii, et inimene vaatab internetis pilti, valib sobiva koera välja ja teeb hinnapakkumise. Enampakkumise võitjaks kuulutatakse osaleja, kes tegi kõrgeima pakkumise või tegi samas suuruses pakkumise esimesena.

Samal teemal:

Ongi kõik. Koerad saavad uued kodud, omavalitsus oma kulutatud raha tagasi ja Valga varjupaik ruumid vabaks, et tegeleda nende koerte ja kassidega, keda iga päev kaotatakse ja leitakse. Hundid söönud ja lambad terved. Võibolla lähebki kõik kenasti ja kolmteist arglikku neljajalgset saavad head kodud, aga väike mure siiski kriibib. Usun, et mitte ainult minu, vaid ka paljude teiste hinges.

Kõigepealt pole usutav, et oksjon suudaks välja sõeluda heade eeldustega loomapidajad. See polegi eesmärk. Oksjon hindab ainult pakkumise suurust ja kogu lugu. Teisisõnu, koer antakse kõige paksema rahakotiga jõmmile. Aga kui ei tulegi ühtegi pakkumist? Kas siis juhtub hoopis nii, et kõik loomad ostab haledusest „kassitädi”, kes hindab oma võimalusi üle ja kogu ring hakkab otsast peale? Mõne aja pärast tuleb minna neidsamu koeri ja nendest tekkinud uut kolooniat võõrandama sellesinatse „kassitädi” käest.

Lääne-Euroopas on suhtumine sellistesse inimestesse muutumas, sest on leitud, et tegemist pole mitte sotsiaalse hälbe, vaid meditsiinilise probleemiga. Nende inimeste karistamine ja neilt lihtsalt loomade äravõtmine ei anna piisavalt tulemusi. Kui selliseid inimesi ei ravita, tekitavad nad kibekähku uue koloonia.

Need ongi asjad, mida oksjonivastased kardavad – et niigi palju kannatanud loomad satuvad vihma käest räästa alla. Seadusi tuleb loomulikult täita, aga loomakaitseseaduse eesmärgiks peaks olema loomade heaolu. Eesti riik võib uhkustada sellega, et iseseisvuse taastamise järel võttis riigikogu 1992. aastal esimese seadusena vastu loomakaitseseaduse. Seda tehes soovisime ju, et loomad oleksid kaitstud, aga mitte seda, et paberi peal oleks kõik JOKK.

Valga varjupaiga töötajad loodavad väga, et inimesed, kes otsustavad oksjonilt koera hankida, on oma otsust hoolega kaalunud, et nad vähemalt vaataksid Varjupaikade MTÜ kodulehel olevat küsimustikku – selle täitmist vististi oksjonitingimustes nõuda ei saa –, räägiksid töötajatega ja võtaksid iga konkreetse koera kohta kuulda nende nõuandeid.

Statistika on praegu selline, et Tallinna hoiupaigas ootab uut kodu 52, Virumaal 31, Pärnus 28, Tartus 21, Kohtla-Järvel 18, Viljandis 16, Võrumaal 8, Haapsalus 2 ja Hiiumaal 1 koer. Valgas vajab peale oksjonikoerte kodu veel 8 koera. See tähendab, et ligi 200 koera üle Eestimaa ootab midagi. Neil on ükskõik, kas see midagi on võõrandamine või oksjon, üleandmine või lihtlabane müük. Neil on meie terminitest sügavalt savi. Neile on tähtis vaid see, mis nende terminitega kaasas käib. Kui see on sõbralik ja armastav kodu, on võõrandamine või minugi poolest „asendustäitmine” (ptüi, keel läheb sõlme) end õigustanud.

Ehk nagu ütles Valga varjupaiga juhataja Liina Ulm: „Koht, kuhu koer läheb, peab olema parem kui varjupaik ise.”

KommentaarKoer läheb inimeseta rikki

Tiia Ariko
maaülikooli loomakliiniku koerte käitumisnõustaja

Varjupaigas endale uut kodu ootav koer on koer. Lihtsalt koer. Nagu igal inimesel, nii on ka igal koeral oma iseloom, oma kogemused ja teadmised. Inimese käest me saame tema mineviku kohta küsida ja loota, et ta meile ei valeta. Koerte käest küsida ei saa, kuid plussiks on see, et enamasti „räägivad” nad oskajale suhtlejale tõtt.

Praegu Valga kodutute loomade varjupaigas oksjonil olevad 13 koera ei erine millegi poolest teistest koertest – neil on kõigil neli jalga, saba (mõnel küll üsna väike jupike), kaks kõrva ja kaks niisket silma. Natuke erilisem on nende minevik, kuid ka see ei ole midagi enneolematut.

Nad on olnud unustatud koerad, neil ei ole olnud inimest, kellega suhelda ja kellelt inimestega suhtlemist õppida. Kui palju selliseid koeri elab Eestis veel? Aianurka unustatult, omanik vastu rinda tagumas, et koera koht on õues ja koeral peab olema koera elu. See ongi koeraelu ilma oma inimeseta.

Need 13 koera on inimest kohates pigem kahtlustaval ja äraootaval seisukohal. Mõni on juba õppinud, et inimesega on tore – saab aedikust välja ja antakse süüa ja sügatakse kõrva tagant. Mõni koer pigem väldib kontakti, kuid kui vaja, siis vaja ja laseb endaga kenasti toimetada. Hambaid nad inimese vastu ilma tõsise põhjuseta ei pane. Neil ei ole seda vaja läinud ja nad ei usu sellise teo otstarbekusse.

Koer on inimese loodud loom. Ta ei ole hunt. Hunt elab metsas. Koer elab inimesega koos. Mõni koer oskab elada ka ilma inimeseta, kuid paljud koerad lähevad ilma inimeseta rikki. Selliseid rikkis koeri saab parandada. Mitte alati, kuid sageli. Need 13 koera ootavad parandamist. Nad on selleks valmis, kuid neid võtta sooviv inimene peab meeles pidama kuldset tõde, et parandada on märksa raskem kui lõhkuda.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare