- Ei, ta ei olnud kerge valik, kuigi mingis mõttes oli. Ma võtsin ju pilli kätte põhimõtteliselt kuue aastaselt. Isa klõbistas mul ka mingit kitarri mängida. Ta ostis mulle mandoliini, et poiss - nüüd hakkame mängima. Õpetas mind mandoliini tiristama ja tänu sellele tuli asi sisse. Hiljem kooliajal sai juba kamraadidega garaaźinurgas kitarre saetud endale, mandoliin ei olnud huvitav asi enam.


Siis olid veel biitlid popid või ka Cream ja Hendrix juba?

- See oli kuuskümmend üheksa kui hakkasid Sabbath, Deep Purple ja Creedence tulema. Siis oli vaja hirmsasti neid mängida. Qga pille polnud. Sai võetud vineerisaag ja viuh-viuh kitarre välja saetud. Mängisime läbi lintmagnetofoni. Mikrofoni sisendi peale keerata, sai paraja fussikärina kätte. Kodus mängisime, kellegi toas. Metsamaa ka.


Pill ikka häälestus?

- No kurat, tollal see oluline ei olnud. Peaasi, et tuli kärinat. Siis Metsamaal oli hulgibaasis mingi tuttav. Ta sai endale Ida-Saksa Musima. Küll oli ilus pill, küll oli hea pill. Kang oli peal.


Musima De Luxe?

- Minul oli pärast Eterna De Luxe. Sellega ma mängisingi kuni ta vietnamlasega ära vahetasin.Metsamaa sokutas mulle selle pilli. Siis olime juba kõvad vennad. Koolipidudel sai mängitud, jah.


Mis toimus enne Messi, palun räägi pisut oma bändimeheteest?

- Ütleme nii, et bänd hakkas mingist kooliajast pihta. Mis ta võis olla, seitsekend üks? Siis oli koolibändi moodi asi. Pärast koolibändi sai Pikal tänaval Tombi kultuuripalees tantsulkadel mängida Unioni-nimelise kollektiiviga. Metsamaa oli seal. Siis peale seda tuli Mess, peale Messi tuli veel üks Unioni moodi asi kokku, Makarov muide laulis seal. Torude grupp oli ka taga. See sai kiirelt läbi.

Siis ühel päeval tuli Mati Vaarmann ja ütles, et nüüd poisid läheme Filasse (ENSV Riikik Filharmoonia) mängima. Heidy Tamme ja Nikolai Samovalovi bänd oli Mobile. Natuke aega sai seda tehtud seal. Mingi aasta-poolteist. 78-80. siis sai sellest estraadipalakeste esitamisest kõrini. Vaatasime, et Mägil polnud parajasti tööd. Sai temaga plaane pidada ja nii see Seif algaski pihta.


Kuidas see juhtus – lihtsalt leidsite, et võiks Mäksile bändi teha?

- Kurat, ma ei mäleta täpselt, kuidas see asi käis. Kas tuli Mäks meiega rääkima või oli asi vastupidi? Ta igatahes sehkendas siis Lainega ja see värk viskas tal üle. Ta vist käis Lainega Venemaal ka, ma ei tea täpselt.

Aa – ta ju tegi Venemaal selle paganama 80nda olümpialaulukese, see oli Venemaal hirmus kuum hitt. Ta hakkas Venemaal tööd saama ja siis hakkasime ka Seifiga mööda Venemaad kihutama ringi. Targo Mikk ja Aare Põder olid seal alguses. Sellist funki moodi asjandust sai tehtud. Hard rokiks läks siis kätte kui nad ära läksid. Tuli Ahelik ja mõtlesime, et aitab küll estraadist, hakkame karmideks poisteks. Hevi ajama. Siis tollal 80ndate algusel läks hevi vastutasuks diskobuumile hirmsalt moodi. Mida hevimat musa ajasid, seda parem oli. Praegu muidugi tundub see asi kõik jõle naljakas olevat. Selles mõttes, et tolleaegset hevimuusikat kuulates – nii udu.


Keda sa tol perioodil kuulasid?

- Eks tollal sai nagu Deep Purple’i fänn hirmsasti oldud. Blackmore’i kidrariffe kuulmise järgi maha võetud. Mis need 80ndate hevibändid olid? Judas Priest ja… Siis sai selliseid lugusid aretatud.


Stratocasteri soetasid tema eeskujul?

- Ikka-ikka Blackmore kõvasti mõjutas. Ega ta… Pilli ma sain Moskvas. Mul endal oli mingisugune selline pooleldi ise tehtud Ida-Saksa pill. Sinna oli peale pandud Lääne helipea. Sai ostetud läbi suurte raskuste. Siin midagi müüa polnud. Keegi tõi vist kusagilt Soomest. Siis sai see sinna peale topitud ja pill hakkas raskemat häält tegema.

Kuni Moskvas mingi Vietnami bänd oli ja mängis mingi Stratocasteri koopiaga. Ja mina ei tea, mis nipiga Targo Mikk selle vietnamlase nõusse sai, et me vahetasime pillid ära. Ma maksin talle midagi juurde ja sain selle pilli endale. See on Seifi videotes, see heledast puust. Ma ei tea, mis koopia ta on. Alles ta mul on. Nüüd läheb Seifi tuuril jälle mängimiseks. Sama pilliga.“


Humbuckeritega pillil pole mänginud?

- Mul on see üks Gibsoni koopia ka. Epiphone Les Paul. Ma ei eelista midagi, mõlemad on… Ma ei tea. Mul pole eelistusi. Enam. Vanasti oli, enam mitte.


Kuidas?

- Ma ei tea, olen liiga targaks saanud. Vanasti sai ühte saundi taga aetud, nüüd on parem kui on erinevad.


Mõttekäik, et Mess oli kunst ja Seif kommerts. Kuidas suhtud?

- Mess minu jaoks ta kõrge kunst ei olnud. Ega ma ei osanud seal midagi teha ka. Suurema osa olin lava peal vait. Kui Grünberg pani oma sündiga. Bassimees, tema pidi mängima aga mul oli seal pikki pausikohti. Aga jällegi see muusika oli väga huvitav. Progemusa, seda ma kuulasin juba üsna varakult. Emersoni ja Yesi ja Genesist. Huvitav oli teha. Aga jah – Mess oli selline Grünbergi projekt, kus minul olid väikesed osad mängida. Seif oli loomulikult kommerts, elatusvahend oli see. Ta oli küll meeldiv kommerts, tollal sai sellist asja nauditud, hard rokki ja hevi. Mingit proget või asja ei olnud… Oli küll aga minust läks see mööda. Seifiga elasime Venemaal, see võttis kõik aja ära.


Mis Music Seifi niimoodi kokku-lahku pendeldamas hoiab, mis ta bändimeestele eriliseks teeb?

- Bänd nagu bänd ikka. Mingit kõrget kunsti seal ei ole. Tore jälle üle kümne-kahekümne aasta kokku saada, natuke midagi klõbistada. Siis teeb iga mees oma asju edasi. Ega siis mingit bändi enam ei ole. Lihtsalt niisama naljaviluks.


Palju te Music Seifiga Venemaal mängisite, palju kodus?

- No Venemaa oli ikka põhitöö. Leivateenimine. Hästi… Rahateenimine. Ikka paariks kuuks Venemaale ära, siis sai kuu aega kodus oldud ja jälle. Niimoodi see elu käis viis aastat. No ja lõpuks tüütas ära ka. Mäks hakkas Thulet tegema ja sinnapaika see Seif jäigi.


Sindki kutsuti sinna mängima vist?

- Jah, kutsuti. Alguses ma seal midagi pinistasin. Siis said põhimõtteliselt kõik aru, et on suhteliselt mõttetu teha kolme kidraga bändi. Kolm kitarri ja klahvka. Ma ei mäleta, kas ma ise panin pilli nurka, vist küll. Polnud nagu midagi teha. Kaks kuradi… Kobrin ja Sibul juba panevad, mis asja ma seal enam töristan. Siis ma läksin puldi taha.


Pulditagune maailm oli varasemast tuttav?

- Need salvestused, mis Seifiga sai tehtud. Need olid mul põhimõtteliselt mina teinud kokku. Raadiomajas sai esimene plaat tehtud. Vinüül. Siis kaheksakümne viiendal sai Linnahallis ka midagi tehtud. Stuudio ei olnud siin, lava kõrval oli. Mingid lood sai seal tehtud. Sealt maalt olen pulditaguse tööga tegelenud.


Mitu plaati salvestanud oled?

- Oi, seda ma küll ei tea. Ei tea.


Suurusjärk?

- Ei tea… Kahekümne aasta jooksul on ikka üht-teist juhtunud. Igasugust. Eks siin on nii, et tuleb mingi lastekoor sisse, siis teed neid. Siis tuleb külasimman kandlete-viiulitega. Siis mingi raske metall, teed seda. Absoluutselt kõiki asju tuleb teha.

Isegi mini-sümfooniaorkestrit on üles võetud. Siin. Ei, ma ei oska sulle öelda, palju neid plaate on. Neid ikka on.


Kas lindistavad bändid on viimase paarikümne aastaga paremaks läinud?

- Mõtled võrreldes….? Loomulikult! Vanasti ei osanud ju keegi midagi tahta, vanasti polnud midagi tahta, vanasti polnud ju pille ja võime. Mingite pannidega mängiti, suvalise saundiga suvalisest võinud. Nüüd on kõik ikka väga kirjaoskajad. Teavad täpselt mida tahta, mis saund peab olema. Ja muidugi mängimise tase on ka kõvasti tõusnud. Tollal, seitsmekümnendatel kui midagi makilt kuulsid ja järele teha üritasid, niipalju oskasid. Aga praegu on kõik noored poisid ikka väga tehnilised.


Tooksid kedagi esile, kellega noortest töö klapib?

- Ma ei tea sellist asja, töö peab kõikidega klappima… Ei, ma ei oska niimoodi öelda… Kui noored nad enam on, aga palju see võis olla, kui Recycle Bin käis siin esimest korda tegemas. Noh Jaan Varts oli ikka täitsa tasemel. Ei, noorte bändide hulgas on ikka üsna lootustandvaid pillimehi. Neil on ju teadmiste ja võimaluste baas teine kui meieaegsetel vennikestel oli.


Kui kõvaks pillimeheks sa end ise pead?

- Mina? Ei pea end üldse pillimeheks. Midagi ma oskan, võiks muidugi rohkem osata, sest mul pole mingisugust haridust, see on see kõige suurem jama. Kui mul oleks mingisugune muusikaline haridus, siis ma nähtavasti oskaksin midagi rohkemat teha kui praegu. Ega ma ju aktiivne mängija ei ole, põhitöö on siin all keldris ja siis mingisugused projektid, mis tulevad. Ballooner ja Friday’s Deal ja Seif on ka projekt.

Kui aktiivselt pilli ei mängi, siis ju ei arene. Need paar nädalat mis me oleme Seifiga proovi teinud, siis pilli kaela tunnetus on hakanud tagasi tulema. Esimesed korrad ei osanud üldse mitte midagi.


Näpud ei töötanud?

- Ei, tehniliselt mitte. Sa ei näe kaela, sa ei näe nooti, ei tunneta mida mängid. See kaob ära. Ise niisama ei viitsi kodus harjutada ka.


Kõigist źanritest mida oled mänginud, milline neist on olnud mängimiseks kõige hingelähedasem?

- He-he-hee… Hingelähedasemad… Ma ei tea. Ma sellist asja ei viitsi teha, mis hingelähedane ei ole. Iga asi on omamoodi huvitav olnud. Igavat asja ei viitsi teha ja õnneks pole pakutud ka. Mõnikord vanasti, et kõrtsis mängida, humppasid ja valsse teha…


On pakutud?

- Kunagi pakuti jah. Aga ma ei tahtnud sellist asja. Nüristab, raisk. Parem teha sellist asja mis huvitav on.


Palju sa stuudiotöös produtsent pead olema?

- Kogu aeg. Põhimõtteliselt on see töö selline, mille eest ma pennigi ei saa. Vähe on sellise tasemega pillimehi ja bände kes tuleksid ja ütleksid, et mul see asi peab täpselt nii kõlama. Eks siis saab mingil moel häälestada seda kidravõimu või trumme, et ta hakkaks nii kõlama nagu vaja. Aga produtsendi töö on ikka minu kaelas, sest tihtipeale kui tuleb mingi bänd, on neil asjast oma ettekujutus. Aga kui nad loo linti mängivad, siis see kõlab hoopis teismoodi. Vahest on vaja muuta kasvõi näiteks loo vormi. Nad on mõelnud, et nii on lahe aga kuulates see tegelikult lahe ei ole. Siis on vaja mingid osad välja lõigata või teise järjekorda panna. Sellist asja on olnud. Või mingeid riffe ja asju välja mõelda. Või tuleb kidrabänd ja teeb loo, kuid selles loos on midagi puudu. Siis tuleb mõelda, mis on puudu. On see klahvka-osa? Süntesaatorit meil siin pole aga saab kasutada Hammondi orelit või klaverit. Peenmehaanika.


Kunagi olla sa ühe Kosmikute loo kitarripartii lõpuks ise sisse mänginud?

- Võib-olla. Ma ise ei mäleta seda, Kosmikud pole siin ammu käinud. Kümme aastat vist… Seda on juhtunud küll, kui ise on mingit asja ise mängitud kuna kas pole kõlanud või pole hakkama saadud. Vahest on ka niimoodi jäänud, et vennad ei teagi, et ma olen midagi üle mänginud. Seda ei peagi teadma. Peaasi, et kõlab.


Kui oluline on sulle kvaliteedimoment, kui tihe on filter?

- Oleneb bändist. Siin ma olin hädas mingite punkbändidega kus ma absoluutselt ei saanud aru mis asi on hea ja mis asi on halb. Punkloogika on mulle natuke võõras, ei mahu pähe. Vennikesed mängisid, mulle tundus, et jama. Teeme uuesti. Vennad kuulavad ja väga hea, väga õige, väga tore, nii peabki olema! Lõpuks ma loobusin pungi tegemisest. Villu Tamme, temaga on hoopis teine asi. Ta on intellektuaal. Aga selline nüri ja labane punk, seda ma ei oska, ma ei saa sellest aru. Mida sitem, seda parem. Selline loogika. Aga millal ta nii halb on, et hea on, ma ei suuda tabada. Aga õnneks see punk pole enam nii populaarne. Vanasti oli küll.

Aga kvaliteedist ma ei tea. Ma üritan arvestada, mida bänd tahab, mismoodi… kui bändil on eeskuju, siis on kõige lihtsam. Kuulan seda ja saan ideid, mismoodi ja millega salvestada. Senikaua teen kuni rohkem midagi teha ei oska. Kui bändimehed rahule jäävad, siis ongi lugu valmis.


On sul õpilasi, bändimehi kes kunagi on siin salvestamas käinud aga praegu teevad oma stuudiot?

- Oh, selles mõttes ei ole õpilasi. Aga neid pillimehi on küll ja küll. Arvutite tulekuga on praktiliselt igal mehel kodus stuudio. Siin enne kui sai suure lintmakiga salvestatud, siis ei olnud kellelgi muud teha kui siin või Eesti Raadios. Heliloojate majas oli vist ka. Nüüd tehakse pooled asjad kodus. Tuuakse träkk siia ja pannakse asju juurde. Või tehaksegi kodus. Aga ma ei ole kedagi õpetanud, ma ei oska isegi asju. Nüüd on ju kirjandus ja… kes tahab, see loeb ja õpib.


Palju ise õpid?

- Ega ma niimoodi konkreetselt ei õpigi. Midagi kui huvitat kuuled, siis hakkad ehk asja uurima. Aga muidugi siin… mina olen põhimõtteliselt selline elava muusika lindistaja. Arvutipõhine värk on suht võõras, seda ma ei oska. Muidugi võiks osata. Miksida arvuti saunde. Aga erilist vajadust pole ka. Kõik kes tahavad seda, teevad kodus. Toovad põhja ja panevad siin elavad asjad juurde.


Klassikaline küsimus stuudiokunnile: arvutiga salvestamine vs lindile salvestamine?

- Mmm. Väike vahe on sees. Mugavam on loomulikult arvutiga tööd teha, sada korda kiirem. See suure lindiketta edasi-tagasi kerimine võtab poole ajas ära, kõik lõikamine ja kopeerimine.

Aga no saundis mingi väike vahe on. lindi saund on pehmem, arvuti saund ongi selline nagu sisse läheb nii ka välja tuleb. Lindil võivad olla väikesed moonutused või ületüürimised. Ja mürasumbutajad mõjutavad saundi. Ei tea, ma pole nii ammu enam lintmakiga töötanud, ei oska vist ka enam. Õnneks keegi pole ammu tahtnud ka. See võtab ju meeletult aega ja aeg on raha ja kellel seda raha selleks ikka on?


Sa oled ka Robert Planti (ex-Led Zeppelin) salvestanud. Meenuta palun.

- Käisid Euroopas. Pidid Venemaale minema. Aga mingi viisajama oli. Tulid ja panid oma kola stuudiosse üles, ruum oli kola täis. Nad põhimõtteliselt mõtlesid uusi lugusid välja. Tegid proovi ja salvestasid. Puldis olin mina. Nende oma helimees ei käinud siin kordagi. Kolm lugu tegid. Ja mingi lugu mis nad tegid on  - mitte siin tehtud variant – Plantil mingi plaadi peal ka.


Sinu kõige prominentsem klient?

- Jah, kõige prominentsem. Niisuguse kaliibiga mehi pole siin käinud. Goya on ka mingil määral. Aga ta on võrreldes Plantiga tilu-lilu vend.


Tunned sa end mingis mõttes elava legendina?

- Ei tunne küll mingi legendina. Ma pole mingi tuntud persoon. Bändi- ja pillimehed ehk teavad. Teles ei vehkle ja raadios sõna ei võta. Oleks mingi VIP, oleks iseasi.


Omal alal kindlasti?

- Ei tea, kõik on suhteline.



Elmu Värk (53)

Helireźissöör ja kitarrist

Bände: Union, Mess, Mobile, Music Seif, Friday’s Deal, Ballooner.

Valik tehtud plaate: Singer-Vinger – „Jää jumalaga puberteet“ (1989), Recycle Bin – „Incomplete Schizophrenia“ (2003), Kosmikud – „Ei roosid“ (1999) ja „Kuidas tuli pimedus“ (2003), Vennaskond – „Inglid ja kangelased“ (1995), No-Big-Silence – „99“ (1995) J.M.K.E. – „Õhtumaa viimased tunnid“ (2000), „Ainult planeet“ (2002) ja „Mälestusi Eesti NSV-st” (2006), Giuseppe Perverdi Big Band – „Töö“ (2008, 10 lugu 12st), Friday’s Deal – „Sõin ja jõin seal minagi“ (2008). Genialistid – „Genialistid“ (2000) jne.


„Elmu, mängi!“

Music Seifi ja Ultima Thule ühine kontsertreis

6. juuni Pärnu vallikäär

7. juuni Rapla laululava

9. juuni Viljandi lauluväljak

10. juuni Võru Kandle aed

11. juuni Tartu laululava

13. juuni Haapsalu piiskopilinnus

14. juuni Kumu hoov, Tallinn