Mishka Sholohhov, geenius või plagiaator?


Siiani olid otsustajad kõhelnud. Neis sigitas kahtlusi Sholohhovi isik, tema jäik kommunistlik ortodokssus, selged antisemitismi ilmingud. Lõpuks aga alluti survele.

Selle väärsammu tagajärjed ei lasknud end pikalt oodata. Sholohhov, kes nüüd tundis end kirjanduslike jumalate sekka tõstetuna ka maailma avalikkuse poolt, lubas endale üha uusi räigusi. Juba mõne kuu pärast tegi ta NLKP XXIII kongressi puldist avalduse, mis pidanuks panema õudusest värisema kõik tema väljamaised apologeedid. Nimelt süüdistas nobelist nõukogude kohtusüsteemi liigses leebuses, kirjanikele-dissidentidele Danielile ja Sinjavskile oli just antud vaid seitse aastat range rezhiimiga laagrit. Sholohhov heitis kohtule ette, et see jälgib liialt pedantlikult seadust, ta meenutas, et "mälestusväärseil kahekümnendail aastail" käituti reeturitega järsumalt, seega nõudis kirjanik sisuliselt, et võetaks kasutusele sõjaaegne välikohus ning Danieli ja Sinjavski sugused lastaks ilma pikemalt arutlemata maha.

Teisitimõtlejast kirjanik Liidia Tshukovskaja, Kornei Tshukovski tütar, saatis seepeale Sholohhovile avaliku kirja, needes selles nobelisti: "Kirjandus maksab kord Teile enda eest kätte, nii nagu ta maksab kätte kõigile, kes taganevad oma üllast kohusest. Ta mõistab Teile kõrgeima karistusmäära, mis kehtib kunstniku kohta -- loomingulise viljatuse. Ja ei mingid auavaldused, raha, kodu- ja välismaised preemiad ei tühista seda otsust".

Tshukovskaja "avalikku kirja" toona nõukogude riigis muidugi ei avalikustatud, kuid läänes trükiti seda ohtralt, seades Nobeli-komitee täbarasse seisu. Ent sellega lugu veel kaugeltki ei piirdunud, taas paiskus päevakorda plagiaadi-küsimus, mitmed nimekad kirjandusteadlased ja kirjanikud olid veendunud, et Sholohhovi peateos "Vaikne Don" pole üldse tema enda kirjutatud, vaid külmavereliselt maha viksitud. See versioon omab visa elujõudu veel tänaselgi päeval.

Sobing Staliniga

Tegelikult on Sholohhovi plagiaadis süüdistatud algusest peale. Vahepeal suutis nõukogude võim selleteemalised arutelud maha muljuda, pärast Gorki surma peeti Sholohhovi ametlikult nõukogude juhtkirjanikuks ja seda tuli tunnistada kõigil vastuvaidlematult.

"Vaikse Doni" I osa ilmutati esmakordselt ajakirja "Oktjabr" veergudel aastal 1928, samal aastal järgnes ka teose II osa, süüdistused plagiaadis levisid ajakirjanduses juba mõne kuu pärast. Tegelikuks "Vaikse Doni" autoriks peeti kasakliku päritoluga kirjanikku ja ühiskonnategelast Fjodor Krjukovit, kes oli hukkunud 1920. aastal ja kelle käsikirjad saladuslikel asjaoludel kaotsi olid läinud.

Sholohhov ei suutnud plagiaadisüüdistusi tõrjuda, ehkki isegi püha parteileht Pravda ilmutas ühe komisjoni otsuse, milles teatati, et kõik jutud Sholohhovi plagiaatorluse kohta on kihvtine laim. Siis sattus Sholohhov ootamatult ka teise tiiva, vasakäärmuslaste rünnaku ohvriks, teda süüdistati valgekaartlikus mõtteviisis, "meile võõrastes meeleoludes". Ka Stalinile polnud "Vaikne Don" mokkamööda. Romaani edasine avaldamine takerdus.

1931. aasta juunis korraldati Gorki suvilas Moskva lähistel Sholohhovi kohtumine Staliniga, kus paljude kirjandusteadlaste arvates jõudsid kirjanik ja Juht kokkuleppele -- Sholohhov võib avaldada "Vaikse Doni" ülejäänud osad ja plagiaadijutud summutatakse, kui ta vastutasuks kirjutab Stalini sundkollektiviseerimist õigustava teose. Nõnda avaldatigi ühekorraga "Vaikse Doni" III ja propagandateose "Ülesküntud uudismaa" I osa. Tõsi, dokumentaalset tõestust seesuguse sobingu kohta ei ole, aga ometi -- kõik klapib kuidagi täpselt.

Salapärane D

Loe veel

Ka Jossif Vissarionovitsh täitis oma lubaduse ja plagiaadisüüdistused diktaatori eluaegu enam pinnale ei tõusnud. Ent hilisemat aega ei jaksanud ju temagi garanteerida ja 1974. aastal, üheksa aastat pärast Sholohhovi Nobeli laureaadiks pärgamist, ilmus äkitselt Pariisis broshüür, mis taas kergitas "Vaikse Doni" autorluse probleemi. Broshüüri autorinime tähistas salapärane ühetäheline pseudonüüm -- D. Saatesõna oli väljaandele kirjutanud teine venelasest kirjanduslik nobelist Aleksandr Solzhenitsõn, kes selleks ajaks oli Nõukogude Liidust juba välja saadetud. Töö kujutas endast kirjandusteaduslikku uurimust, mis tahtis tõestada, et Sholohhov ei võinud kuidagi "Vaikset Doni" kirjutada. Uurimus oli esitatud küll lõpetamata kujul, sest nagu Solzhenitsõni seletusest ilmnes, suri varjunime taha peituv autor enne kui teos valmis sai. Kirjutajat ometi aga veel avalikustada ei saadud, sest ta lähedased elasid N. Liidus ja neid võidi represseerida.

D-i raamat lõi kogu kirjandusilma kihama, läänes ja illegaalselt ka N. Liidus kirjutati kümneid artikleid ja raamatuid Sholohhovi poolt ja vastu.

Vahepeal kaotas küll asi hoo, kuid puhkes raevukalt uuesti pärast perestroikat. Avalikuks sai D-tähe taha peitunu, selleks osutus Irina Medvedeva-Tomashevskaja, tuntud kirjandusteadlane, kuulsa pushkinisti Boriss Tomashevski abikaasa.

Geniaalne äi

Millised olid ja on plagiaadi-versiooni pooldajate peamised argumendid? Kõigepealt -- Sholohhov olevat olnud toona liialt noor (sünd. 1905), et seesugust kunstiliselt jõulist, kogemuslikku ja haardelist teost luua. Epopöa esimese osa alustamisel oli ta kahekümne ühe aastane vaevalt neli talve koolis käinud külapoiss, kuid kirjutas kui vilunud, asjatundlik ja küps meister. Suurromaan, mis vajas aastatepikkust eeltööd, materjalikogumist, olustiku-uurimist, karakterite kujundamist ja sündmustiku punumist, purskus Sholohhovil paberile ilma mingi eeltöö ja vaevata. Ja millise tempoga! Ühe aastaga valmis maailmameisterlik I köide. Veel aasta -- ja suurepärane II köide. Kolmas osa ei võtnud aastatki. Ja millise põhjalikkuse ja asjatundlikkusega käsitles ta Esimest Maailmasõda, ehkki ta ise selle sõja aegu oli vaid kümne aastane, ja Kodusõda, mille lõppedes sai ta neljateistkümneseks. Võib-olla tõepoolest -- geenius? Ent hiljem ei loonud ta kunstiliselt tasemelt enam ligilähedastki. Ja tempod lõtvusid. Pikkade ajavahemike kestel ei suutnud ta sõnagi paberile panna.

Solzhenitsõn, ka sealtkandist pärit, kirjutab lapsepõlve mäletades: "Ja siis liikusid mööda maad kuuldused, et romaan polegi kirjutatud selle autori poolt, kes raamatule tähendatud, vaid et Sholohhov leidis hukkunud kasakaohvitseri valmis käsikirja (teise variandi järgi päeviku) ja kasutas selle äras. Meil, Rostovis Doni ääres kõneldi sellest seesuguse veendumusega, et minule, 12-aastasele poisikesele jäid täiskasvanute jutud igaveseks mällu".

Sholohhovi kahjuks kõneles ka asjaolu, et tal polnud ette näidata käsikirju või mustandeid, ta arhiiv olla hävinud viimase suure sõja aegu. Ühes oma intervjuus vabandas meister, et ta üldse tegevat harva märkmeid, kõik valmivat tal vaid kolbas.

Hukkunud kasakaohvitser Fjodor Krjukov aga, valgekaartliku Doni Armee ohvitser, toonane tuntud kirjanik (sünd. 1870), kes omal nahal sai põhjalikult kätte esimese ilmasõja ja sellele otsa kohemaid koduse vennatapusõja, oli ammu endas kandnud plaani kirjutada suurteost Doni kasakaist. Ta oli aastaid armastusega kogunud Doni laule, kõnekäände, palveid, kombeid, perekonnanimesid, ja kõike muud, mis võiks panoraamse teose kirjutamiseks vaja minna. 1920. aastal punaste eest taganedes suri ta tüüfusesse ja ta käsikirjad jäid teadmata kaduma. Kuidas jõudsid Krjukovi paberid Sholohhovini? Solzhenitsõn pakub välja võimaluse, et läbi Sholohhovi äia, Pjotr Gromoslavski. See mees olnud Krjukovi sõber, taganenud temaga koos, matnud Krjukovi ka maha ja omastanud käsikirja, mille siis kinkinud väimeespojale. Sholohhov, kelles loitis unistus saada kuulsaks kirjanikuks, asus käsikirja kohendama ja ümber tegema, kirjanduslikult jälgi segama. Plagiaadi-versiooni pooldajad kinnitavad, et "Vaikse Doni" kahe esimese köite tekstimahust kuulub Sholohhovile umbes 5%, kahest järgmisest 30%. Plagieerimise kinnitusi on aina leitud ka teose tekstoloogilisel, stlilistilisel, kompositsioonilisel analüüsimisel. Tomashevskaja märkas romaanis kaht omavahel sobimatut ja sidumatut stiili. Solzhenitsõn näeb II ja III köite üleminekul "mingit ootamatut murdumist, justkui autor alustaks uue romaani kirjutamist". Marat Mezentsev on avastanud "Vaiksest Donist" hulganisti identsusi Krjukovi Doni jutustustega. Jne. Tõestusi on pakutud kui raba.

Solzhenitsõni lennukas fantaasia on oletanud koguni, et Sholohhovi äi Gromoslavski polnud üksnes käsikirjavaras, vaid aitas tütremeest usinalt ka kirjutamisel, "Ülesküntud uudismaa" olevatki algusest lõpuni äia näputöö. Väimees harjunud juba sedavõrd laisalt pealt vahtima, et pärast Gromoslavski surma ei tulnud Sholohhovilt 20 aastat ridagi!

Omad trumbid on ka Sholohhovi pooldajail, viimastel aastatel on publitseeritud tekste, mis olevat justnagu Sholohhovi "Vaikse Doni" vahepeal kadunud olnud mustand-käsikirjad ja tõendavat nõnda Sholohhovi autorlust. Kirjutatud on mitmeid löövaid raamatuid Sholohhovist kui suurvaimust. Võitlus kestab!

Lõplik tõde ei ilmu vist päevavalgele enam eal. Epopöa on aga olemas, kes himustab, see loeb. Ja tühja sellest autorist, olgu temaks siis kasakaohvitser, külapoiss Mishka Sholohhov või äi Pjotr.

Sõnake plagieerimise ajaloost Eestis

19. sajandi kahel esimesel kolmandikul ei tõstnud Eesti kirjanduses keegi küsimust plagieerimisest. Mugavdamine, süzheede laenamine ja teiste teoste muusugune kasutamine oli täiesti vastuvõetav nähtus.

Alles Jakob Kõrv vihastas oma salakaebustega sulevendi ja Eesti ajakirjandust. Nii tõstsid lehed suurt kära Kõrvi jutustuste "Luigemäe Olli" (1893) ja "Kiired kosjad" (ilmunud ajalehes Valgus 1887, raamatuna 1893) puhul. Esimene osutus töötluseks prantsuse kirjaniku Chateaubriand i teostest "Atala" ja "Rene", teist süüdistati Andre-Theuriet saksakeelse tõlke "Gerards Heirat" plagieerimises.

1920-ndail aastail näitasid kirjandusteadlased üksteise võidu, et paljud Kreutzwaldi teosed osutuvad saksa kirjanduse teoste töötluseks või plagiaatideks. See võõra algupära paljastamise hasart jätkus ka järgmisel aastakümnel. Tartu koolipoiss Aadu Säärits (hilisem maalikunstnik ja kirjandusteadlane) näitas, kuidas Kreutzwaldi luigelauluks olev poeem "Lembitu" on töötlus J. V. Widmanni teosest "Buddha". Eriti masendav võis olla see, et Sääritsale anti oma paljastuste jätkamiseks kultuurkapitalilt toetust.

Veel 1936. aastal avastasid teatrisõbrad, et noore teatrimehe Kaarel Irdi näidend "Potilöövi perenaine" on maha kirjutatud või õigemini dramatiseeritud Peet Vallaku jutustusest "Epp Pillapardi Punjaba potitehas", mis oli ilmunud 1925. aastal. Kuid ajakirjanduse kõmulootus jooksis liiva, sest Peet Vallak keeldus Irdi süüdistamast. Põhjus oli lihtne: teatritegelase abikaasa Leida Ird-Rosenblatt (teatris kuulsaks saanud Epp Kaidu nime all) on Vallaku lähisugulane. Leida Irdi ema vend on Peeter Pedajas ehk Peet Vallak.

Veel kord kerkis plagieerimise probleem avalikkuse ette 1970-ndail, kui merekirjanik Herman Sergo avaldas ajaloolise romaani "Vihavald" (1970), mida süüdistati ühe rootslase romaani kasutamises. Juhtumit arutati Kirjanike Liidus, kuid võeti vastu leebe resolutsioon, mis soovitas kirjanikel Sergo meetodit mitte kasutada.

Tänapäeval on kahjuks kõik lubatav: kui veel kuidagi püütakse säilitada autori finantsõigusi, siis tema teksti kaitsmine on jäetud jumala hoolde. Mati Unt on Oskar Lutsu teostega teinud seitse imet ning hakanud vanameistrile avalikult kaasautoriks oma raamatuga "Huntluts" ning keegi pole teda sellepärast kritiseerinud.

Oskar Kruus

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare