Esmaspäevane Molodjož Estonii avaldas suure ülevaate “Laulev ja tantsiv Eesti”, mille teemaks oli üliedukas noorte laulu- ja tantsupidu. “Peo kava muutub iga aastaga aina põnevamaks – sel aastal oli panus tehtud eksklusiivsusele ja 80 protsenti esitatud tantsudest olid loodud spetsiaalselt selle peo jaoks,” kirjutas artikli autor Dmitri Babitšenko, kes usutles ka üht Eesti tantsupoissi. “Me valmistusime kaua, kuna tahame näidata ilusat tantsu oma võimete piiril,” ütles väga tõsine kümneaastane Mart. “Näed, kui palju inimesi on tulnud meid vaatama. Meil pole õigust neile pettumust valmistada.”

Ilusa fotovaliku peost pakkus esmaspäeval ka Vesti Dnja, kõrval följeton, mille kangelasteks on traditsiooniliselt Ansip, Eesti Vabariik ja kõik teised Venemaa “vaenlased” ning USA “käsilased”, nagu Ukraina. Följetoni krooniks on Jelena Varšavskaja põrmu üleandmisega seostatud anekdoot, milles räägitakse, kuidas Israeli turistid külastavad Eestis holokaustiga seotud paiku ja nende buss läheb katki. Bussijuht pöördub lähedalasuva talu peremehe poole, kes parajasti sööb sealiha ja joob õlut peale. “Tere, härra! Ma viin juute Kloogale, kuid minu buss läks katki. Kas te ei saaks aidata?” palub bussijuht. “Aga kuidas ma saaksin teid aidata? Mul on ainult üks ahi, ja seegi on mikrolaineahi,” vastab eesti talunik.

Sama lehe esiküljel on suur pealkiri “Eesti eurosaadikud panid täiega Strasbourg’is”. Artikli autor, “pealtnägija” Ivan Jengašev Lätist kirjutab: “Lugesin nördimusega europarlamendi saadiku Katrin Saksa kommentaari Tatjana Ždanoki organiseeritud kohtumisele pronksiöö tunnistajatega. Inimesena, kes samuti viibis sel päeval europarlamendis, pean märkima, et Eesti saadikud ei käitunud nende statuudile sobivalt. Ždanoki abide kleebitud kutsed olid maha kistud, kusjuures väga lohakalt, mis ilmselgelt näitas maharebijate raevu.” Autor väidab, et “saadikud Saks ja Kelam seisid saali uste ees ja soovitasid kõigil sisenejatel ära minna”.

Teisipäevane Molodjož Estonii avaldas Rafik Grigorjani suure artikli, mis on pühendatud Eestile kui rahvusriigile ja algab nii: “Eesti sõltumatus, mille eest võitlesid ka paljud mitte-eestlased, muutus paljude jaoks katastroofiks: purunes hulk etnilisi segaperekondi, paljud vallandati halva eesti keele valdamise tõttu, ja see protsess jätkub. Kahepalgeliste poliitikute jõupingutuste tõttu on paljud Eestis sündinud ja siin kogu elu elanud inimesed osutunud “välismaalasteks”, liigseteks inimesteks, kel pole kohta ühiskonnas. See on järjekordne integratsiooni-nimeline vale osutus rahvusvähemuste assimileerimiseks, vene gümnaasiumide sulgemiseks ja venekeelse intelligentsi väljasurumiseks avalikust sfäärist,” kirjutab Grigorjan, väites, et stalinistid hävitasid füüsiliselt ja deporteerisid süütuid inimesi sotsiaalselt ühtlase ühiskonna loomise nimel. Rahvusradikaalid teevad sama, kuid “valgetes kinnastes”, pressides veretult ja küüniliselt mitte-eestlasi riigielust välja. Rafik Grigorjan osutab “keeleinkvisitsioonile” ja kirjutab: “Aprillisündmused näitasid, et rahvusvähemused ei taha olla integratsiooniobjektiks, vaid soovivad võrdsetel alustel lahendada meie ühise tuleviku küsimusi. Rahvusvähemused ei ole eesti keele ja kultuuri vastu, kuid tahavad omandada neid vabatahtlikult, säilitades ka enda keel ja kultuur.” Sellele mõttekäigule võiks vastata nii: kui keegi tahab omandada keelt vabatahtlikult, siis omandagu juba ükskord! Ja veel: teise keele juurdeõppimine ei ohusta emakeelt. Üleüldse ei vääri tavaline laiskus või põlgus eesti keele vastu õigustust, et esineda kõigi rahvusvähemuste nimel nii keeruliste verbaalsete konstruktsioonidega. “Ükskõik mis keele omandamiseks on eelkõige vaja motivatsiooni, aga mitte hirmu,” kirjutab täiesti õigustatult Rafik Grigorjan. Jääb vaid küsida – kas siis Eestis elamine ja eestlastega suhtlemine ei ole eesti keele omandamiseks piisav motivatsioon?

Kolmapäevane MK Estonija avaldas suure intervjuu Roman Liskiniga, 23-aastase sõdurpoisiga, kes otsustas sõita koos teiste Eesti rahuvalvajatega pooleks aastaks Afganistani. Roman on väga rahulik noor inimene. “Mulle meeldib kodus olla, raamatuid lugeda, muusikat kuulata ja filme vaadata. Armastan loodust. Suured rahvakogunemised mind ei köida – viibin seal vaid paar-kolm korda aastas. Käisin näiteks kuulamas DJ Tiestot,” ütleb ta. Romani vanaisa teenis allveelaeval ja oli kapten. Küsimusele, kas pole hirmus sõita Afganistani pärast hiljutist Eesti sõdurpoiste hukkumist, vastab ta nii: “Ei karda. Kõik tahtsid mind ümber veenda, et ma ei sõidaks, kuid nüüd on nad sellega leppinud. Tead, vanaema ütles mulle täiesti ootamatult – et siin võin ma samamoodi auto alla jääda, surnuks kukkuda, või mind võidakse ära tappa. Ega siin pole palju turvalisem kui seal”. Roman tahtis juba ammu õppida sõjaväelaseks, kuid ei vallanud piisavalt keelt. “Eesti keelt õppisin sõjaväes, nüüd probleeme pole,” ütleb Roman, keda jääb ootama Kristiina. Kas ta suudab vajadusel tappa, vastab Roman: “Seal on nii, et kas tapad sina või tapetakse sind. Kui tuleb tappa, siis silm ka ei pilgu. Elada tahab ju igaüks.”